Loovagentuuri Tank loovjuht Joel Volkov ja hinnatud autofotograaf Sergei Zjuganov viisid kevadiselt maalilisele Lääne-Harjumaa ringile luksusmaasturi Rolls Royce Cullinan Series II Black Badge`i ning Joeli kunagise bändikaaslase Lemo. Küll küllale liiga ei tee, vaimustavat ilu ja esteetilisi naudinguid pole kunagi palju. Alljärgnev on puhas lugemisrõõm.
26ndal jaanuaril 1905 leidsid kaevurid Sir Thomas Cullinani juhitud Lõuna-Aafrika Premier’i kaevandusest 621 grammi kaaluva teemandi. Täismehe rusika suurust toor-teemanti polnud keegi varem näinud. See kivi sai nimeks Cullinan. Sir Thomas polnud eriti tagasihoidlik.
Teemant osteti kohaliku omavalitsuse poolt ja kingiti paari aasta pärast Edward VII-le 66. sünnipäevaks. Inglise kuninglik pere oli tol ajal kõige mõjukam – valitsesid nad ju neljandikku planeedi pinnast.
See on hea näide, kuidas küllus armastab neid, kellel seda on. Täna kaunistab üks osakene sellest suurest kristallikamakast kuninglikku krooni ja teine valitseja skeptrit. Igati väärikas kasutusala unikaalsele leiule.
Kui Rolls Royce maasturit looma hakkas, siis nad mõistsid, et see saab olema paras pähkel. Midagi väikest, kerget ja kummituslikku see olla ei saa. Seega välistasid nad kõik varasemas repertuaaris esinevad eeterlikud nimesuunad ning otsisid kujundit, mis sümboliseeriks midagi majesteetlikku, tahket, väga suurt ja materiaalset.
Nii vuraski Goodwodist aastal 2018 välja Rollsi ajaloo esimene maastur, mille nimeks sai Cullinan – masin, mis mõeldud enne kõike väljaspool linna elavatele sööridele ehk maahärradele.
Erinevatel andmetel moodustab Cullinan ca poole Rolls Royce autode müügist. 5,3 meetrit pikk, 2,3 meetrit lai ja 1,8 meetrit kõrge ning tühjalt üle 3 tonni kaaluv nelikveoline 6,75 liitrise V12 mootoriga koloss. Nii, et jõukaid maahärrasid tundub olevat üksjagu… või vähemalt hingelt maahärrasid.
Cullinani tutvustatakse väärikale maahärrale
Kui sõbrad Rolls Roycest pakkusid tänavu mulle United Motorsi vahendusel mõnd oma uut fookusmudelit proovida, siis ma valisin kõhklematult Cullinan Series II Black Badge.
Mitte, et ma oleksin eriline maahärra, aga ma teadsin, keda tahan selle tõllaga sõidutada. Oma head sõpra, bändikaaslast, kunagist B.D.Ö. ninameest ning telekast tuntud reisiselli Lemot ehk Laur-Leho Kaljumetsa.
Kui keegi vääriks vähemalt tuhandeaakrist maamõisa ja rüütliks löömist, siis on see kindlasti tema. Olgugi, et kesk-Tallinna poisina kasvanud, on ta tänaseks suurema osa oma ärkveloleku ja ilmselt ka uneajast Raplamaa kohaliku kultuuri vedur. Kolme Kandi Rahvamaja (Kaiu, Kuimetsa ja Vahastu) käilakujuna on ta pesueht maahärra. Kusagil Bedfordshire krahvkonnas oleks ta kindlasti vähemalt Sir Lemo.
Kes on minu Rolls-Royce jutte varem lugenud, see teab, et need pole autolood. Minu eesmärk on üritada paigutada neid kohalike olude jaoks igas mõttes üle võlli kuninglikke autosid Eesti ellu. Puhtalt autojuhi vaatenurgast see väga keeruline pole, kuna iga auto teeb seda, mida tegema peab – sõidab.
Rolls Royce – olenemata mudelist – sõidab igati eeskujulikult. Kultuurilis-antropoloogiliselt on lood aga segasemad. Kui sinu auto on suur nagu R-kiosk ja maksab rohkem kui enamus maju, millest sa mööda sõidad, siis võid endalegi märkamatult sattuda paradoksidesse, mida saab hinnata tundlikul subjektiivsel skaalal – sobib või mitte.
Seepärast võtsimegi Lemoga ette väikese tiiru Lääne-Harjumaal, kus on mitmeid võimalusi maalisemat elu armastavatele jõukuritele.
Esimene punkt Niitväljal kirja
Nagu näiteks Niitvälja golfirada, mis oli meie esimene peatuspunkt. Kuna Lemol pole kahjuks veel sööri tiitlit ja mina olen lihtsalt loovjuht, siis meil kummalgi pole päevas vaba nelja tundi, et grüünel palli peksta. Selgus, et päris paljudel on.
Kui me oma tumerohelise (RR keeles: emerald green) hiiglasega tööpäeva hommikul kohale veeresime, siis nii mõnedki golfikepid peatusid keset lööki ja pead pöördusid meie poole. Üks kena naisterahvas jalutas mööda ja ütles, et väga ilus – ma kahtlustan, et see käis ikka auto, mitte meie kohta…
Cullinan on tõesti suur ja raske auto, aga tänu nelikroolimisele on tema manööverdamisvõime suurepärane. Golfiklubi parklas saime nõtkelt hakkama ja ma peaks ütlema, et hoolimata oma aristokraatlikust ülbusest harmoneerus meie sõiduriist roheliste muruplatsidega kenasti.
Cullinan pole klassikalises mõtte ilus auto – kui aus olla, siis ta polegi auto. Ta on tõld – funktsionaalne vorm, mis on ehitatud ümber sõitja, kes tahab maailma vaadelda tavaliiklejast kõrgemalt. See teeb ta silmapaistvaks maamärgiks.
Söör Lemo jälgis aknast kerges seenevihmas rapsivaid golfareid ja arvas, et tegelikult on päris mõnus kuivas ja vaikses siseruumis istuda ning kvaliteetsest soundsüsteemist muusikat kuulata. Seega – ole sa golfar või golfiklubi parklas elu nautiv miljonär – Cullinan sobib mõlemaks suurepäraselt. Esimene punkt kirjas!
Vaade pakiruumist Vihterpalu tallidele
Meie käsutuses olnud masin oli Black Badge verisoon, mille kohta tootja ütleb, et see on tavamudeli alter ego. Ca 40 lisahobujõudu ja 50 lisa-njuutonmeetrit väänet, häälekam väljalase, eklektilisem sisedisain ja must iluvõre koos mustade laternasisude ning täiesti musta Spirit of Extasy kapotiornamendiga peaksid võluma hingelt nooruslikumaid ostjaid.
Black Badge`l on tegelikult ka kahestunud identiteet – tavakulgemine ja „Low“ režiim. Viimane käivitatakse väikesest nupust käigukangil. Käigud hüppavad madalamale, väljalaskeklapid keeratakse lahti ja sõitja käsutusse antakse röögatu mootori maksimaalne pöördemoment.
Katsetasime, aga kui aus olla, siis lülitasime õige pea tagasi tavarežiimile. Maahärra tahab rahulikult kulgeda, mitte nüpeldada oma kolmetonnist hobust, mis on kiiruslikelt omadustelt piisavalt pädev nii ehk naa.
Golfiväljakult võtsimegi suuna peremehe kujuteldava hobukollektsiooni juurde Vihterpalu tallides. Teel tegime peatuse maahärra (muidugi mõista ikka kujuteldavas) koduhoovis Padise mõisas. Kui Cullinan sobis golfiraja kõrvale hästi, siis peab nentima, et mõisakompleksi vahele sobis ta lausa ideaalselt.
Kuna auto on suur, majesteetlikult kandilise disaini ja ilma eriliste visuaalsete viguriteta, siis hoovi peale pillutatud majade vahel mõjus ta ise ka nagu tumeroheline abihoone. Ainult, et rataste ja tuledega.
Kui linnaruumis mõjub Rolls Royce Cullinan umbes sama vastuolulisena, nagu Rahvusraamatukogu hoone Tõnismäel, siis mõisapargis need vastuolud kaovad.
Auto proportsioonid ja suurus pigem õilistavad kompositsiooni – ta tundub seal tõepoolest kodus olevat. Mõisakompleksis tööd teinud mehed noogutasid tunnustavalt ja kiitsid meie sõidukivaliku ka omalt poolt heaks.
Teel Vihterpalu poole panime korralikult proovile auto stereosüsteemi. Stereoks on seda Rollsi enda poolt spetsiaalselt selle auto jaoks arendatud 18-kõlarilist ja 1300 vatise võimendusega Bespoke Audio süsteemi muidugi nadi nimetada.
Ma olen varemgi kirjutanud Rollsi imelisest helikvaliteedist ja pean tunnistama, et see on minu jaoks vist selle automargi kõige tähtsam komponent. Iga noot, iga instrument, iga löök, iga meloodia omab Rollsis täiesti uue tähenduse. Isegi meie ansambel Zorg, kus mina trummi taon ja Lemo laulab, kõlas Cullinanis nagu päris professionaalne bänd.
Rääkimata muidugi Nils Frahmist, kelle uus-minimalistlik klassika kõlas igasuguse volüümiga nagu jumalik ilmutus ja sobis sellesse salongi, nagu Cullinani teemant kuninga kroonile.
Ma ei saa mainimata jätta, et tegin Rolls Royce idaturgude esindajale Frankile ettepaneku, et äkki Rolls võiks Tallinnas avada väikese demokeskuse, kuhu nad installeeriksid oma helisüsteemi koos mõne ülimugava autoistmetega, et inimesed saaksid seda erilist tunnet ilma kallist autot kulutamata nautida. Ta vastas inglasliku viisakusega, et nad kindlasti mõtlevad sellele…
Vihterpalu tallid osutusid kergeks pettumuseks, kuna õues olid vaid mõned hobused ja eesel. Aga see ei seganud meil olukorda nautimast – pagasnikus.
Nimelt oli meie auto varustatud ca 25 000 eurose lisavarustusega, milleks on kaks klapptooli, mida saab auto tagaosast elektriajamiga väljutada. Ma olin seda veidrust varem TopGearist näinud, aga nüüd õnnestus meil ise selle imeasja peal istuda.
Algne mõte on, et kui oled jahipidamisest veidi väsinud, siis võid vahepeal jalgu puhata ning piipu tõmmata, relva puhastada või klaasikese auto karahvinis kaasa võetud konjakit trimbata. Või kui konjak ei meeldi, siis võid külmikust šampanja võtta – kõik variandid on lubatud, kui sul on sohver käepärast.
Toolikeste vahele on mahutatud isegi väike klapp-lauake, kuhu saab vajadusel klaasi toetada. Kõigele on mõeldud! Õnneks on kogu see kupatus piisavalt ebamugav, nii, et umbes viie minuti pärast tekib tunne, et peaks vist edasi kruiisima. Nii ka läks.
Aga ühe huvitava tähelepaneku tegime ka. Nimelt on Cullinani pagasiruumi raamile kleebitud koeri keelustav märk, mis tekitas Söör Lemos küsimuse, et kuhu ta siis peaks oma kujuteldava Iiri lambakoera parkima?
Ilmselt peab koera jaoks olema eraldi auto… Aga miks koer Cullinanis keelatud on, seda me täpselt teada ei saanudki.
Kahtlustasime, et asi võib olla selles, et pakiruum on salongist õhukindla klaasiga eristatud. Äkki on oht, et koera jaoks napib õhku?
Aga jah, kallid koeraomanikud, kui te just ei taha oma porist jahikoera salongis sõidutada, siis Rolls Royce Cullinanis talle kohta ei ole. Seda peate ostmisel arvesse võtma.
Kujuteldav purjepaat Lohusalu sadamas
Pärast loomateemat võtsime kursi Lohusalu sadamale, kus maahärra oma kujuteldavat purjekat hoiab. Hoiatuseks olgu kohe öeldud, et Cullinanil pole paadi vedamiseks haagise konksu.
Ilmselt mõnekümne tuhande eest selle võib-olla saaks, aga kui aus olla, siis see lihtsalt ei sobi selle masinaga mitte kuidagi kokku. Seega – paat peab kuidagi ise sadamasse saama.
Rolls Royce`i nimetatakse vahel ka maa-jahtideks. Cullinan on küll pigem maa-aurik. Vähemalt Lohusalu paadipargiga võrreldes tundus auto enamustest paatidest suurem.
Kui vanasti kasutati Rollside sisekujunduses ohtralt puitu – nii pähklit, õunapuud kui ka jahtidelt tuttavat tiiki, siis meie Black Badge ideoloogia poolt dikteeritud interjööris domineeris väga filigraanselt mustrisse aetud karbon-fiiber ja nahk – must põhimass erk-kollaste aktsentidega. Kollast teppimise niiti olla seal väidetavalt kokku 11 kilomeetrit. Mitte just klassikaline laevuke.
Aga sellest hoolimata, pole midagi öelda – ka jahisadamasse see auto lihtsat sobis. Ei oskagi öelda, miks. Ilmselt on kujustamisel arvestatud, et sellise auto omanikud elavad teatavat elustiili, kuhu kuuluvad jahid ja suured maavaldused koos ajalooliste hoonetega.
Tunne oma tarbijat, nagu öeldakse. Kahjuks lennujaama eralennukite osakonda me minna ei jõudnud, aga mul on tunne, et Cullinan oleks ka seal säranud…
Auto, mida ise juhtima ei peaks
Sadamast linnapoole hõljudes (tegemist on ikkagi Magic Carpet nimelise õhkvedrustusega) võtsime hetke Söör Lemoga, et arutada mis imeloom see Cullinan siis lõpuks on. Olgugi, et kuju ja tehnika poolest maastikuauto (off-road režiim, pidev nelikvedu, mägipidur, tõstetav õhkvedrustus jne), siis maastur ta tegelikult pole.
Pigem on ta nö iga pinnase sõiduk, millega päris ekspeditsioonile minna ei saa. Tänu suurele populaarsusele ostavad seda mudelit valdavalt linnainimesed, aga mitte maastikul sõitmiseks. Arvatavasti vist lihtsalt selleks, et autos on väga palju ruumi.
Mingil naljakal kombel meenutab Cullinan pisut Londoni taksot, mis on samuti väga ruumikas ja pika ning väärika ajalooga masin. Ärgu Rollsi inimesed selle assotsiatsiooni peale pahandagu.
Hoolimata oma kiiruslikust ülemvõimust pole Cullinan Black Badge kindlasti sportlik auto. Kuna seal istudes nagunii kiirusest aru ei saa, siis pole üldse oluline, et see auto kiirendaks nelja sekundiga sajani.
Aga üks on kindel – helikvaliteet on selles autos (nagu kõigis viimase aja Rollsides) eriliselt kvaliteetne. Seega võib kokkuvõtvalt tõdeda, et jah, maahärra jaoks on see igati okei sõiduvahend, kui ta just koos koeraga oma metsavaru ei taha inspekteerima minna. Aga veelgi paremini sobib see auto muusikule, kes peab palju reisima ja mõnda suureformaadilist pilli kaasas tassima – ruumi ju on.
Kindlasti pole Cullinan mõeldud ise sõitmiseks, kuna nii istmed, väljavaade kui heli on kalibreeritud fookusega tagasõitjale. Jah, ja baarivarustus asub ka ju tagaistmete vahel.
Rolls Royce Cullinan on elamus, nagu kõik Rollsid. Mina ostaksin Rollsidest endale kõigepealt elektrilise Spectre’i, mis on igas mõttes parim alla miljoni euro maksev Rolls Royce.
Ja kui mul tekib vajadus minna Söör Lemole maale külla, siis soetaksin teise Rollsina ilmselt Cullinani, et tema auklikust mõsiateest läbi navigeerida.
Iseasi on muidugi see, kas Cullinan Tallinnasse minu kitsasse hoovi sobiks… Ma kardan, et ilmselt mitte. Võibolla siiski peaks mõisa hankimise peale mõtlema. Sest ega küll küllale liiga ju ei tee!
