Auto annab vabaduse liikuda ja üksi roolis olemine võimaldab mõtteid korrastada. Sõites saab aju dopamiinilaksu ja elu tundub elamisväärsem. Teadlased on uurinud, miks autosõit tekitab hea tunde. Selgub, et sõidunauding ei olenegi kiirusest, vaid oskusest keskenduda sõidule.
Inimkeeli selgitatuna annab auto ennekõike absoluutse ruumilise autonoomia ja liikumisvabaduse tunde. See on ürgne teadmine, et suudad oma asukohta füüsilises maailmas muuta, sõltumata kellegi teise otsusest.
Mõtestatud sõit tekitab nii palju häid tundeid
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt jaguneb sõitmisel saadav vabaduse tunne mitmeks eriilmeliseks kihiks: sinu auto on sinu kindlus ja vaimne pelgupaik; sa oled sõites “kohal” ja tekib flow ehk ümbritsev ununeb; ja sul on autoga ühte kasvamise tunne. Avastamisrõõm sinna juurde – kui sa ei sõida ainult kiirteel – ning ongi vabastav ja õnnestav seisund.
Auto käivitamine kannab alati endas teeleasumise ootust. See on teadmine, et iga ristmik pakub valikut ning piiriks on vaid teekonna lõpp (kütusetule vilkumine, laadimise vajaduse märguanne). Varahommikune udu ja õhtusel maanteel seljataha loojuv päike aktiveerivad rännukihu ja seiklushimu. Ja need viivad elus edasi.
Kõikide ja kõigega ühendatud maailmas võib just auto kabiin olla koht, kus tunned end privaatselt. Keegi pole käskinud telefoni paarida infolustiga, sa võid vidina ka lihtsalt käekotti või pakiruumi panna. Mikrokosmos – ja sina oled selle valitseja. Oma mõtete, muusikavaliku, helitugevusega. Või vaikusega. Tuuleklaas-ekraan loob turvalise piiri sinu ja liikuva maailma vahele. Distantseerud argipäevast. Aeg voolab läbi sinu. Maailm voolab mööda, kuid sind ümbritseb sinu rahu.
Korras ja sulle sobivaks häälestatud sõiduk tekitab tunde, nagu oleks sul seljas teine nahk. Käigukast ja rool on su soovidega ühenduses. Roolitunnetus, massijaotus kurvis, kiirenduse lineaarne surve ja pidurdusjõud, mis varbapuutest ratastele kandub, tekitavad vahetu tagasisideahela. Sõiduk reageerib igale su liigutusele – tekib puhas flow – seisund, kus tähelepanu on teravdatud, meeled hetkes kohal ja muu müra kaob.
Sõiduk peegeldab valikuid, väärtusi ja ellusuhtumist. Disain, värv, detailid, materjalid kabiinis, ukse sulgumise heli, lõhn – need saavad tasapisi osaks sinust endast. Auto on kaaslane, kellele paneme mõnikord nimegi.
Uuring: ütle mulle, mis värvi on su auto, ja ma ütlen, kes sa oled!
Sõidunauding ei olene kiirusest
Miks rooli taga süda laulab ja kiirus polegi peamine? Teadlased on sõidunaudingu anatoomiat uurinud ja jõudnud järeldusele, et kiire sõit on vahva küll, aga mitte kõige määravam komponent.
Iga autoentusiast teab seda tunnet: istud rooli, lükkad käigu sisse, võtad kurvi täpselt õige joonega ning argipäeva mured lihtsalt haihtuvad. Pikalt on arvatud, et see maagiline “sõidukirg” või adrenaliinilaks taandub vaid ühele numbrile – spidomeetrinäidule.
Nüüd otsustasid neuroteadlased seda müüti tõestada või kummutada. Castrol ja briti neurotehnoloogia ettevõte Brainbox viisid läbi põhjaliku uuringu, kus autojuhtidele pandi külge ajulaineid püüdvad mütsid (EEG), silmade liikumist kontrollivad pilgujälgijad ning südame- ja nahasensorid.
Mõõtmised näitasid, et kihutamine ei anna sõidunaudingut, seda teeb hoopiski oskus püsida fookuses ning kontrollitult süveneda sõitmisse ja sõidumuljetesse. Keha, mõistus ja tunded peavad tegema koostööd. See kõlab päris loogiliselt.
Aju-uuringu andmed näitavad, et tõeline sõiduelamus tekib siis, kui korraga kohtuvad kolm tegurit:
- Kehaline erutus (visceral): terav füüsiline ja meeleline stimulatsioon (kiirendusjõud, mootorihääl, rooli tagasiside).
- Vaimne kaasatus (intellectual): aju peab aktiivselt lahendama ülesannet (pidurduspunktid, trajektoor, auto asend).
- Emotsionaalne tasakaal (emotional): õrn tasakaalupunkt põnevuse ja hirmu vahel, kus hasart võidab hirmu.
Kui autojuht tunneb, et ta valitseb olukorda, lülitub aju neurofüsioloogilisse kulgemisseisundisse ehk flow-seisundisse. Ajus hakkavad domineerima teetalained (sügav keskendumine) ja rahulikud alfalained (valvas rahu).
Teadlased panid tähele hämmastavat detaili: ringrajal kihutades kukkus juhtide pilgutamissagedus tavaoleku 15–20 korralt minutis vaevalt 2,5 korrani minutis! Silmad olid sõna otseses mõttes naelutatud kurvi haripunkti ehk apeksisse.
Uuringu üks huvitavamaid järeldusi kummutab arvamuse, et elamuseks on vaja tingimata 600hj superautot ja sirgel 250 km/h lajatamist.
Katsealused kogesid tugevat flow-seisundit ja ehedat sõidunaudingut kitsal tehnilisel kardirajal, kus kiirused jäid pigem tagasihoidlikuks. Veelgi enam: isegi 8 km/h kiirusel toimunud tehniline maastikusõit tekitas võimsa emotsionaalse sideme, sest nõudis täielikku keskendumist.
Seevastu olukord, kus oled aheldatud kõrvalistmesse autos, mille juht “näitab, mida suudab” ehk kihutab, on puhas stressitekitaja.
Isegi kui roolis oli kogenud rallisõitja, ei kogenud reisijad naudingut, vaid hirmu ning kognitiivset ülekoormust. Punasesse lõid ärevust tähistavad beetalained, silmade liikumine muutus täiesti kaootiliseks. Põhjus lihtne: kontrolli puudumine. Sa ei saa kõrvalistujana olukorda kuidagi kontrollida.
Kui pole kedagi suudelda, sõida autoga!
Castroli uuring pole ainus, mis on püüdnud lahti muukida juhi ja auto vahelist keemiat. Roolirõõmu on uurinud mitmed teisedki teadusasutused ja tootjad:
Autosõit on parem kui suudlemine
Autosõit trumpab üle suudluse ja šoppamise. Mõni aasta tagasi viis Ford koos neuroteadlastega läbi uuringu, kus mõõdeti inimeste emotsionaalseid tipphetki ehk nn buzz momente.
Katsealuste emotsioone mõõdeti erinevates olukordades: lemmikmeeskonna jalgpallimatši vaadates, sarja “Troonide mäng” episoodi nautides, salsat tantsides ja isegi partnerit suudeldes. Tulemused üllatasid.
Igapäevane sõit sportliku autoga pakkus keskmiselt 2,1 intensiivset õnnehetke – seda oli märgatavalt rohkem kui šoppamisel (1,7) või lemmiksarja vaatamisel (1,5). Ka suudlemine ja tantsimine ei suutnud autosõiduga võistelda – ainsana tegid sõitmisele silmad ette ameerika mäed (3 särinahetke)!
Aju loob uusi ühendusi
Nissani ja Essexi ülikooli aju-uuring tegi kindlaks, et aju “õpib käike vahetama”. Nissani vormel-E meeskond ja Essexi ülikooli teadlased uurisid võidusõitjate ajuaktiivsust ning avastasid, et roolis hakkab aju looma täiesti uusi ühendusteid. Eriti vilunud juhtidel sünkroniseerub aju esiosa (mis vastutab strateegilise planeerimise ja liigutuste eest) aju tagaosaga (mis töötleb nägemist ja reflekse).
Tulemuseks on omapärane zen-seisund, kus reageerimiskiirus kasvab ning aju läheb üle nn säästurežiimile, pakkudes juhile sügavat vaimset rahulolu.
Õpi teekonda nautima
Kõikide nende uuringute tuum on liiklejale tegelikult ju äärmiselt vabastav: ehe sõiduelamus ei nõua hullult gaas põhjas kihutamist ega eluga (ja vahelejäämisega) riskimist.
Kihutamine on rutiin, sujuvus on kunst. Tõeline nauding sünnib auto tunnetamisest, puhtalt võetud kurvidest ja ühtlases rütmis kulgemisest. Sirgel teel gaasipedaali põrandasse vajutamine on pelk mehaaniline liigutus, mitte sõidumeisterlikkus.
Kui nutiseade püsib taskus, pilk teel ja mõtted tegevusel, muutub autosõit üheks haruldaseks rahuoaasiks kiirustavas maailma. Aju lülitub välja argimürast ja -rutiinidest ning saavutab sügava flow-seisundi.
Adrenaliini saab kogeda näiteks kardirajal. Seal saad end proovile panna ja piire kombata. Teadus kinnitab: aju saab kardirajal kätte täpselt sama võimsa neurokeemilise laksu kui superautoga kihutades – ainult et see on turvaline, kontrollitud ja pakub tõepoolest rohkelt sõidurõõmu.
… kõik eelkirjutatu ei päde olukordades, kus autos on lapsed, lemmikloomad, kaaslased. Kaassõitjad – kõige pisemad kaasa arvatud – peavad kinni pidama reeglist, et sõidu ajal juhi häirimine on ohtlik.
Üksinda autosõidu nautimine võib keskkonnateadlikuma inimese panna kulmu kergitama, sest tegelikult on autos 5-7 istekohta ja üksi “lihtsalt sõitmine” on keskkonnavaenulik tegevus. Kui sa teed seda aga selleks, et oma rutiinist välja astuda, minna kuskile, kus on rahu ja vaikus, siis sellelgi on keskkonnale positiivne mõju.
Autosõit pole ainus võimalus flow-d kogeda
Kui jutt juba keskkonnasäästule läks, tasub meenutada, et ratsutamine oli sajandeid enne autot täpselt sama neurofüsioloogilise elamuse etalon – auto lihtsalt asendas elava looma mehaanikaga. Hobuse seljas kiikudes tekib täpselt sama püha kolmainsus – kehaline, intellektuaalne ja emotsionaalne erutus –, kuid lisaks on seal ka elava tagasiside komponent. Erinevalt rauast autost tunnetab suksu sekundi murdosaga ratsaniku pulssi, lihaspinget ja kõhklemist.
Ratsutaja ja hobuse vahel tekib rütmiline kooskõla, kus inimene peab keharaskuse ja mikromärguannetega suunama sadu kilosid elavat jõudu. Kui ratsanik on ebakindel ja hirmunud, tajub loom seda ja kontroll kaob.
Traavi sõites või takistussõidul langeb ratsutajal silmapilgutuste arv ning tema aju lülitub teetalainetele, sest maastiku lugemine nõuab sajaprotsendilist kohalolu.
Sõidunaudingu valem: kehaline stimulatsioon + teadlik mõistusega reaalajas reageerimine + kontrollitunne piiril – kordub mitmel (spordi)alal.
- Mäesuusatamine ja lumelauasõit: Kurvide lõikamine (carving), tsentrifugaaljõud, keharaskuse pidev ümbermängimine ja nõlva jälgimine loovad täpselt sama trajektoorinaudingu mis sportautoga kurvilisel teel sõitmine.
- Maastikurattasõit (MTB ja downhill): Tehnilisel metsarajal puujuurte ja kivide vahel laveerides töötab aju maksimaalsel analüüsikiirusel. Kiirus võib olla 25 km/h, kuid aju tajub seda ülikiire reaktsioonimänguna.
- Purjetamine ja lohesurf: Tuule ja vee jõu taltsutamine nõuab pidevat füüsikaliste jõudude tajumist kätes ja jalgades. Rooli- või poomitunnetus pakub analoogset mehaanilist tagasisidet nagu hea roolitunnetusega auto.
- Kaljuronimine (bouldering): Kuigi kiirus puudub, on tegemist puhta intellektuaalse ja emotsionaalse puslega. Marsruudi lugemine, haardejõu jaotamine ja kõrgusehirmu kontrollimine viivad aju sekunditega sügavasse flow-seisundisse.
- Trummimäng: Nelja jäseme iseseisev koordinatsioon ja tempo hoidmine tekitab ajus identse kognitiivse mustri – hetk, mil mõtlemine lakkab ja lihasmälu võtab täielikult üle.
Loetelu võib jätkata. Kõiki neid tegevusi ühendab üks reegel: aju ei vaja õnnetundeks sirgjoonelist kiirust, vaid väljakutset, kus keha ja mõistus peavad tegutsema täiuslikus sünkroonis.
Lühidalt: kihutamine ja kiirustamine on nõrkadele. Oluline on leida päris oma aeg argielust, tühjast-tähjast ja soovimatust infomürast eemale saamiseks. Vaikus on varandus, mida hinnata. Sisukas üksiolemine, kus on haaratud mõtted, tunded ja füüsis, aitab olla parem inimene. Päriselt.
Kasutatud allikad
- Castroli uuring
- Nissani ja Fordi meediamaterjalid