Vabaduse ja iseseisvumise sümbol on – oh üllatust! – bemmiront. Ingrid Aulik kirjutas vanale vahtralehe märgiga BMW-le ja udusulis noortele muheda oodi.
Õhtusest kesklinnast läbi sõites näen enamasti vaid udutuledes bemme nende udusulgedes roolikeerajatega. Udutuled siramas, mitte selleks, et paremini välja näha, vaid selleks, et parem välja näha.
Neil ei ole suunda ega sihti, plekist sõber on toodud lihtsalt jalutama. Ja see on tõeline vabadus, mida ma kadestan oma hinge sügavaimate soppideni, sest vahtralehega sajandi alguse kergelt roostetav BMW on nähtus ja elufilosoofia.
Porsche, Ferrari, Lamborghini – minu jaoks ei ole need vabaduse sümbolid. Tõeline vabadus on bemmiront. Piisavalt kättesaadav, et peaaegu igaüks võib sellest unistada ja piisavalt hea, et see unistus täide viia.
Täiesti väljavabandamatu vabaduse sümbol
Vahtralehe märgiga BMW ongi mu lemmikauto. Enamasti mul pole õrna aimugi, kas see on E46 või E39 ja kas seeria on kolmas või viies. Ainsad bemmid, mille ma liikluses ära tunneks, on sellised, mille tagastangele ei pandaks kunagi rohelise puulehe märki külge – hüpiktuledega E31 850i ehk maailma kõige isasem sõiduauto, tehtud puhtast testosteroonist ning BMW Isetta, tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Ma olen sõitnud kolme erinevas vanuses ja võimsuses BMW-ga, mis kõik tegid keskpärasest algajast juhist saba liputava Ritari Ässä. Lõvikonserv!
Vana bemm on kultusauto. Kättesaadav, traditsiooniline esimene auto, aga samas ka armutult hea. Ma ei tea ühtegi laulu Porschest, aga vanast bemmist tean eesti keeles koguni kolme.
Mulle sümpatiseerib kohutavalt vahtralehiste poiste suhtumine oma autosse. Nagu homset poleks. Mõnikord muidugi polegi, auto saab haiget ja hing saab paraja põntsu. Aga see üldine optimistlik vaade tulevikku, mis on umbes sama lühike kui udutulede valgusvihk.
Poisid tuunivad oma biimereid muretsemata ülevaatuse pärast, kust nad võib-olla läbi ei saa. Sest täna on ju ainult täna!
Auto silmad on kirkalt inglite omad
Põhi asfaldile nii lähedale lastud, et sihib otsapidi paljajalujalatsite kategooriasse. Sumpsist tuleb selline õhku lõhkuv kärgatus, et isegi südamestimulaatorid jätavad lööke vahele.
Konditsioneer on nõrkadele, lahtine aken pakub vahetuma kogemuse. Supakas loeb bassi ja trummi sellise innukusega, et iga kord kui DJ dropib biidi, kukub auto alla päkapiku peotäis roostet. Uusi kumme bemmil ei ole, küll aga uued veljed. Neid on valitud märksa suurema hoolega kui õhtust õllekõrvast musitamisobjekti.
Kahtlustan, et keskmine noor bemmikutt mõtleb oma autost vähemalt sama palju kui seksist.
Ilma autota nolgid peavad spreivärviga seinale jäädvustama oma nime ja/või suguelundi, et öelda “Mina olin siin!”, bemariga poiss jätab paabulinnulikult autoga saba liputades salapärased mustad jutid asfaldile.
“Siin leidis aset maailma parim drift.”
Tanklas toksitakse äraseletatud nägudega üksteise bemmirehve ja räägitakse autojuttu. Peaaegu nagu päris täiskasvanud!
Vaid selle vahega, et meie, täiskasvanud, ei suuda endas enam esile kutsuda seda bemmipoiste õnnelikku ja muretut homsetut olemist.
Me ei vii oma linnamaastureid heast peast jalutama. Ei kiirenda lubatud piirkiiruseni nii, et naerulohud vajuvad kukla taha ja naeratus jääb pikalt püsima nagu oleks näkku tätoveeritud.
Üks eelis ja vabadus meil siiski on.
Kütsiraha ei pea enam vanematelt küsima.
https://liikleja.ee/a-ja-o/popid-autod/bmw-m³-gtr-automang/
Kaanepilt: Ylle Rajasaar