Uuring: Eesti juhtide ohtlikud harjumused süvenevad UUS LUGU

Uuring: Eesti juhtide ohtlikud harjumused süvenevad – kiiruseületamine kasvab ja iga teine sõidab väsinuna. Samuti lastakse joobes inimesed takistamatult rooli.

Transpordiameti tellimusel 2026. aasta augustis läbi viidud Turu-uuringute AS-i küsitlusuuringust selgub, et piirkiirust ületavate sõidukijuhtide osakaal on eelmise aastaga võrreldes kasvanud kõigil teeliikidel ning iga teine juht istub rooli väsimusseisundis.

Samal ajal kui ohutuskampaaniate vajalikkust tunnustab valdav osa ühiskonnast, tekitavad juhtide liigne enesekindlus ja kaasliiklejate tempoga kaasa minemine igapäevaselt eluohtlikke olukordi.

Kui vaadata Euroopa Liidu pikaajalist tegevuskava „Vision Zero“, mille siht on viia liiklussurmade ja raskete vigastuste arv 2050. aastaks nullini, asub Eesti praegu ebamugavas vahepealses seisus.

Veel kümmekond aastat tagasi kuulusime Euroopa kiiremate liiklusohutuse edendajate sekka, nüüdseks on areng peatunud. Euroopa Transpordiohutuse Nõukogu (ETSC) andmetel hoiavad edetabeli tippu jätkuvalt meie naabrid Norra, Rootsi ja Taani, kus hukkub aastas ligikaudu 16–20 inimest miljoni elaniku kohta.

Eesti püsib seevastu Euroopa Liidu keskmisest (ca 43–45) tagapool, umbes 50 hukkunuga miljoni elaniku kohta, mis asetab meid 27 liikmesriigi seas tabeli alumisse poolde.

Üks silmatorkavamaid erinevusi Lääne- ja Põhja-Euroopa riikidega võrreldes peitub ühiskondlikus suhtumises piirkiirusesse. Riikides, kus liiklussurmasid on suudetud kõige edukamalt vähendada, toetab ohutuskultuuri nii madal ühiskondlik tolerants kui ka range ja laialdane automaatkontroll – keskmise kiiruse mõõtesüsteemid, mis on meil seni juurutamata.

Eestis on aga maanteel lubatust veidi kiirem sõit muutunud lausa kirjutamata normiks: pea kolmveerand juhtidest ületab põhiteedel regulaarselt piirkiirust ning seda ei peeta mitte ohuallikaks, vaid kaasliiklejate tempos „vooluga kaasa minemiseks“.

Ka joobes juhtimise vastases võitluses näitab Eesti Euroopa taustal vastandlikku pilti. Paberil ja meetmete poolest oleme esirinnas: meil kehtib üks Euroopa rangemaid piirmäärasid (0,2 promilli võrreldes Kesk- ja Lääne-Euroopas levinud 0,5-ga); politsei teeb elaniku kohta EL-i arvestuses enim pistelisi puhumiskontrolle.

Ometi näitab statistika murettekitavat mustrit – kuigi alkoholi tarvitavate juhtide hulk on väike, on tegemist suures osas krooniliste korduvrikkujatega.

Eestis puudub mitmes Euroopa riigis edukalt toimiv kohustuslik rehabilitatsiooniprogramm tabatutele – see ei ole kuigi tõhus; alkolukke ei rakendata ning kaaskodanike tegelik julgus joobes tuttavat takistada on viimastel aastatel kahanenud.

Veelgi nähtamatum, ent Euroopa mastaabis üha enam esile tõusev riskitegur on väsimusseisundis juhtimine. ETSC hinnangul mängib väsimus rolli kuni 20% rasketest liiklusõnnetustest.

Väsimus on reageerimiskiiruse ja tähelepanu pärssijana võrreldav arvestatava alkoholijoobega. Kui mitmel pool Euroopas on väsimus tõstetud eraldi kampaaniate ja sõidukite juhiabisüsteemide fookusesse, siis Eestis istub rooli väsinuna iga teine juht (noorte seas lausa üle 70%).

Pikast tööpäevast või unevõlast tingitud kurnatust kiputakse pidama pigem paratamatuks ebamugavuseks kui tegelikuks avariiohuks.

Karmide seadusnormide ja ühiskonnas juurdunud leplike harjumuste vahel olevad suured käärid on ilmekalt värskest Transpordiameti uuringust näha.

Tulemused kinnitavad, et Põhjamaade turvalisustasemeni jõudmiseks ei piisa pelgalt uutest teelõikudest ja järelevalvest, vaid murda tuleb liiklejate endi petlikud müüdid kiiruse, väsimuse ja oma võimete piiride kohta.

Kiiruseületamine: miks ja kus piire nihutatakse?

Piirkiirust ületab vähemalt mõnel teeliigil lausa 77% sõidukijuhtidest (2025. aastal 74%). Kõige massilisemalt eiratakse kehtestatud piirangut linnadevahelistel põhiteedel, kus seda teeb pea kolmveerand juhtidest.

Kiiruseületajate käitumist suunavad eelkõige välised tegurid ja harjumus:

• Kaasliiklejate tempo (67%): Sõidetakse ühtlases voos ja kohandatakse oma kiirust teiste järgi, mis on peamine põhjus eelkõige 25–34-aastaste ja Tallinna juhtide seas.
• Möödasõiduvajadus (64%): Möödasõidu sooritamist piirkiirust ületades nimetati aastataguse ajaga võrreldes oluliselt sagedamini.
• Tähelepanematus ja petlikud olud: 48% juhtidest märgib, et ületab kiirust kogemata, ning 45% laseb end lõdvaks heade tee- ja ilmaolude tõttu.
• Liiklusohtlikud tagajärjed: Kiiruseületajatest 22% (ligikaudu 131 100 juhti) sattus viimase 12 kuu jooksul kriitilisse situatsiooni: 15% pidi tegema eessõitjale otsasõidu vältimiseks äkkpidurduse ja 1% (u 5 400 juhti) põhjustas avarii.

Väsimus, joove ja reaalne oht liikluses

Ehkki alkoholi tarvitanuna rooli istumist taunitakse ühiskonnas valdavalt, ei teadvustata juhi väsimusseisundi sarnast mõju reageerimiskiirusele ja tähelepanuvõimele.

• Väsimuse salakavalus: Väsinuna sõitnutest 35% tunnistas, et ei tundnud sõitu alustades väsimust, vaid see tekkis ootamatult teel olles. Eriti haavatavad on töösõite tegevad (58%) ja 25–34-aastased juhid (76%).
• Joobes kaasreisijad: 4,1% täisealisest elanikkonnast on viimase aasta jooksul viibinud joobes juhi sõidukis, neist ligi kolmveerand korduvalt.
• Valmisoleku ja teo vastuolu: 90% elanikest kinnitab põhimõttelist valmisolekut joobes juhti takistada, kuid tegelikult on viimase aasta jooksul sekkunud vaid 38%.
• Politseikontrollide langus: Politsei joobekontrolliga puutus viimase 12 kuu jooksul kokku 59% juhtidest, mida on vähem kui 2025. aastal (63%).

 

Pidurdamise pettekujutelm ja kampaaniate mõju

Liiklusohtlike olukordade tekkimist võimendab lünk füüsikaliste seaduspärade mõistmises: kiirusel 50 km/h (1-sekundilise reageerimisajaga) on sõiduauto tegelik peatumisteekond kuival asfaldil 28 meetrit ja märjal teekattel 38 meetrit.

• Peatumisteekonna alahindamine: Õiget peatumisteekonda teab vaid 33% sõidukijuhtidest. Tervelt 47% juhtidest peab kuival teel peatumisteekonda tegelikust lühemaks (8 või 18 meetrit) ning märjal asfaldil alahindab distantsi 34% juhtidest.
• Jalakäijate märkamine: Positiivse erandina püsib kõrge viisakus ülekäiguradadel – reguleerimata ülekäigurajal teed ootavale jalakäijale annab alati või pigem teed 98% juhtidest (81% peatub kindlasti).
• Kampaaniate märkamine ja hoiakud: Joobevastast kampaaniat „Eesti kõige kõvem mees!” märkas 41% juhtidest (vajalikuks peab 86%) ning kiirusekampaaniat „Õige kiirusega võidad!” märkas 30% juhtidest (vajalikuks peab 70%). Samas tõdes mõlema kampaania puhul vaid ligikaudu kolmandik märkajatest, et see pani neid oma käitumist või hoiakuid reaalselt muutma.

Uuringutulemused peegeldavad selget lahknevust autojuhtide enesekuvandi ja reaalsete riskide vahel. Kui kiiruseületamist õigustatakse voos püsimise või teeoludega ning rooli istutakse lootuses, et väsimus ei võta võimust, delegeeritakse vastutus juhuse hooleks. Kriitilises olukorras ei korva alahinnatud pikivahet ega pikenenud reageerimisaega aga ükski pealtnäha mõistuspärane õigustus.

Joobes juhtide märkamine on kasvanud, takistamine vähenenud

Aastatepikkune uuringustatistika paljastab Eesti liikluskäitumises terava vastuolu sõnade ja tegude vahel. Kui 2017. aastal kinnitas 84% elanikkonnast, et püüaks joobes inimesel takistada rooli minemast, siis 2026. aastaks on see valmisolek kerkinud rekordilise 91%-ni (sõidukijuhtide seas koguni 91%, kellest 65% sekkuks ka võõra inimese puhul).

Samal ajal näitab tegelik sekkumine selget langustrendi: kui 2017.–2018. aastal oli joobes juhti reaalselt takistanud või püüdnud takistada 45% vastajatest, siis 2026. aastaks on see näitaja kahanenud vaid 38%-le.

Sekkumisjulguse vähenemine on seda murettekitavam, et samal ajal on hakanud taas suurenema ohtliku kaassõitja roll: joobes juhiga samas sõidukis viibinute osakaal on kerkinud 2,1%-lt (2023) 4,1%-le (2026), kusjuures ligikaudu kolmveerand neist teeb seda korduvalt.

Lisaks on langenud politsei joobekontrolliga kokku puutunud juhtide osakaal – 67%-lt 2019. aastal 59%-le 2026. aastal –, mis tähendab, et kaasliiklejate ja lähedaste tähelepanelikkus ning otsustavus on elude päästmisel kriitilisema kaaluga kui kunagi varem.

Kuidas käituda, kui näed joobes inimest rooli minemas?

Joobes inimese takistamine võib tunduda ebamugav või konfliktne, kuid see on otsene viis ära hoida ränk liiklusõnnetus või surmajuhtum. Viisakalt saab seda teha, kindlat käitumismustrit jälgides.

1. Sekkumise esmane katse: Räägi rahulikult ja paku joobes juhile alternatiive. Ära muutu ründavaks ega halvustavaks, sest alkohol võib tekitada trotsi ja agressiivsust. Paku kohe kindel lahendus: telli talle takso, paku kainet autojuhti, vii ta ise koju või paku võimalust jääda ööbima ja kaineneda.
2. Võtmete hoiustamine: Kui tegemist on tuttava või pereliikmega, võta võimalusel sõiduki- või tsikli võti enda kätte hoiule juba enne pidu või kohe, kui märkad joobetunnuseid.
3. Ära iial istu ise autosse: Mitte mingil juhul ära mine kaasa sõitma lootuses, et „küll ta vaikselt sõites kohale jõuab“. Kaassõitjana oled sama suures ohus ning annad juhile signaali, et tema tegu on heaks kiidetud.
4. Kui juht ei allu või olukord on ohtlik – helista 112: Ära sea ohtu oma füüsilist turvalisust, seda enam kui inimene norib tüli. Kui juht siiski ei kuula, ära takista teda ise vaid kutsu abi numbril 112.  Ise kedagi taga ajama hakata ei ole mõistlik, edasta politseile võimalikult täpselt sõiduki andmed: mark, mudel ja värvus ning registreerimisnumber. Samuti asukoht ja liikumissuund.

Joobes juhi mõistlik takistamine või hädaolukorras temast teatamine ei ole “kitse panemine” vaid aitab suurt õnnetust ennetada. On igati normaalne märgata ja tegutseda.

Ülevaade uuringutest: Väsimus autoroolis on võrreldav joobega

Allikas: Transpordiamet