Liikleja autoritega liitub Ingrid Aulik, naine, kes vaatamata korralikule sõidukogemusele kahe täiesti erineva autoga – Subaru Crosstrekiga igapäevaselt ja Mazda Miata MX5 I genega kõigil teistel päevadel – nimetab end jätkuvalt algajaks autojuhiks. Ingrid kirjutab, milliseid tundeid juhiabid on võimelised tekitama. Note tootjatele: kritiseerimine oleks tõhusam, kui mõnikord autolt kiita ka saaks.
Mu 2025. aasta Subaru Crosstrek käitub nagu lapsevanem, kes on pettunud selles, kuidas ma välja kukkusin, aga üritab sellele vaatamata veel päästa, mis päästa annab.
Kõik need hüüdlaused näidikulaual, mis peaks mind kui juhti aitama ja sõitu ohutumaks muutma, kõlavad tihti alusetute süüdistustena, mis kutsuvad üles diskussioonile. Mina räägin rahulikult, auto piiksub ja piibitab.
– Vaata teed!
– Vabandust, et ma julgesin ringteel kontrollida ega vasakult keegi ei lähene! See on ju ka tee!
– Ma märkan väsimust! Pead puhkama!
– Jäta mind rahule, mul ongi keskmisest rohkem ludus pilk!
– Automaatsed kaugtuled peale, kaugtuled maha, kaugtuled peale, kaugtuled maha!
– Kas sa olid eelmises elus stroboskoop? Tegelikult ma mõistan sind, need valged märgid tee ääres, mis ei reguleeri liiklust ja on justkui lihtsalt teadmiseks võtmiseks, on kõige võimsama helkuriga kaetud. Siit saab veinitallu. Ahah, mul võttis liiklusmärgilt vastu peegelduv valgus juba pildi eest, mul pole veini enam vaja.
– Käed roolile!
– Käed ON roolil, mina pole süüdi, et see tee nii sirge on, et pole põhjust rooliga saagida!
– Püsi oma rajal!
– Kuidas täpselt ma siis tagant peale lendavale politseiautole peaksin saama ruumi teha?
Lõputu võitlus rooli pärast, mida saen ühele poole, auto saeb vastu. Tekib küsimus, kas me sõidame üldse ühte ja samasse kohta?
Annan alla, sõitkugi siis ise (selleks on roolil lausa eraldi nupp). Roolib nagu vana mees, auto tüüritud täpselt sõiduraja keskele. Ja siis hakkab pihta: “Võta rool üle!” Vot ei võta, ise tahtsid, nüüd rooli. Alguses karjub, et oma tahtmist saada, siis röögib ja siis võtab suuna sirgelt võssa.
Mul on alati närv enne katse lõppu üles öelnud, ma ei tea, kas see suund võssa on ainult minu hirmutamiseks ja tegelikult lõppeks eksperiment ohutulede plinkides teepervel.
Või siis ongi ootamatu terviserikke tagajärjel sõidukõlbmatuks muutunud autojuhi saatuseks see, et auto roolib ise ja karjub ja röögib ja (l)õpetuseks väänab end uljalt puhu!? Aga noh, vähemalt neid lollakaid pudelikorke võimaldab isekeerav rool lahti ja kinni kruttida. Nii müügisalongis reklaamiti. Abiks seegi?
Ma olen liiga laisk, et neid abimehi iga sõidu alguses varumeeste-pingile saata. Seda enam, et nad on mööda menüüd laiali nagu marjulised mustikametsas. Nii sõidangi piiksude saatel, mis kutsuvad mind kiiresti reageerima näiteks ohtlikule olukorrale nimega “üks kilomeeter tunnis on kiirust liiga palju!”
See pidev kritiseerimine oleks tõhusam kui ma saaksin aeg-ajalt autolt ka tunnustust:
– Tubli oled, et sõitsid reka järel 80km/h, me hoidsime hulga kütust kokku!
– Kena, et sa jala käid ja mõttetuid linnasõite ei tee, mulle lühikesed otsad üldse ei istu!
– Mida hea mekiga kütust! See on vist see kallim?
– Oh kui hästi märgatud! Kits elus ja mul ei ühtegi mölki!
Vahepeal saan sõita ka vähe peruma hobiratsuga eelmisest sajandist. Sellel autol on siiralt savi, kuhu ma vaatan ja millist osa asfaltteest kasutan. Ei ragista me rooli pärast, tal kama kaks, mis kiirusega ma sõidan, nii ehk teisiti valetab vähemaks. Auto, mis annab end juhi kätte ja justkui usaldab.
Kaks kogemust, mis erinevad üksteisest nagu juuni ja detsembrikuu ööd. Tegelikult on muidugi mõlemad autod head, ise ju valisin! Enamuse ajast võtan Subaru õiendamist kui märki sellest, et ta hoolib. Et ma jõuaks terves tükis kohale. Natuke nagu tõre ja järjekindel lapsevanem, kes oma südames soovib üksnes head.
IG-st leiab Ingridi mustmiata konto alt
Uku Tampere: kui see oleks “kõige mõttetum nupp autos” võistlus, siis võidab…
Fotod: Ingrid Aulik