@mustmiata Ingrid Aulik mõtiskleb seekord inimese ja auto (lähi)suhte üle. Kui sul on kaks autot, kas sind ennast on siis üks? Või kaks? Või koguni mitu?
Kunagi Sri Lankal nägin liikluses huvitavat vaatepilti. Elevandid astusid tihnikust välja, otse sõiduteele. Suured ja tossavad kallurid ei teinud väljagi, muutsid kröömikese trajektoori ja sõit jätkus. Väiksed tuk-tukid seevastu keerasid esimesel võimalusel otsa ringi ja põgenesid tuldud teed tagasi.
Minu “kallur” Subaru Crosstrek tossamises erilist andekust üles ei näita ent mina juhina pulbitsen kartmatust pealehakkamisest; samal ajal jalg mu tuk-tuki (Mazda MX-5 NA e Miata) gaasipedaalil värahtab isegi siis, kui puuleht kuskil eemal üle tee lendab.
Mind on tabanud klassikaline bensupäise isiksuse lõhestumishäire. Mustkunstniku kübara siidvoodris istuvad ooterežiimil erinevad sõiduhimulised versioonid minust; ja see, missugune Ingrid kõrvupidi kübarast välja võlutakse, sõltub suuresti autost, mille rooli istun.
Ühes autos olen ma näpud-püsti kreisi ja kartmatu hedonistlik introvert, kes on valmis minema millal-iganes, kellega-iganes ja kuhu-iganes. Teises olen ma elu ees aukartust tundev, alati siin-ja-praegu mentaliteediga ekstravertne äbarik, kes arvutab kilomeetreid – kui kaugele julgen üldse minna!?
Kuidas auto teeb minust mitu
Loogiliselt võttes pakuks enamus, et hedonistlik sissepoole-vaatav elunautleja võiks möödunud sajandi 97. aasta Mazda MX-5 sees istuda, aga võta näpust!
Minu sportlik kabriolett on ohutuse mõttes põhimõtteliselt plekist kaloss. Pisut hoolitsust, läigib kenasti ning näeb äge välja. Sõit temaga on aga sada praeguses hetkes kohalolemise praktika. Eckhart Tolle oleks uhke.
Miata juhiistmel olen üleni erkvel tüdruk, kammin pilguga teed ja -pervi, otsides elevante. Lisaks on eelmise sajandi autodega minus lahti muugitud teele jäämise hirmu uks. Olin kuu aega lubade omanik olnud kui 96. aasta Alfa GTV mootor küpses iseenda suures sõidukires ja jättis meid teepervele. Mina nõutu, tema suitsev.
Ühesõnaga, tagasagaras rendib tasuta ajumahtu hirmuteadmine, et vanemate autode voolikud, rihmad jms teevad, mis tahavad. Ja juht ei saa sellest teada enne kui katastroof käes on.
Mazdas tunnen end tillukesena. Liinibussi aknast võib musta Miata vabalt segi ajada värske vihmalombiga maanteel. ”Kas mind üldse nähakse?” on mu hirm. Pöial-Liisi oli vapram.
Ainus, mis ohutuse osakonnas minu kasuks räägib, on tõenäosusteooria – tillemale liikuvale objektile peaks olema väiksem tõenäosus pihta saada.
Hirme on teisigi. Metsloomasematel maanteedel on mul sisemine valmisolek sõidu pealt lahtisesse autosse karanud pikakoivaliste kabjaliste võõrustamiseks.
Samas, tõele au andes, viimati nägin tee ääres nii suurt hirvepulli, kes väikest hoogu võttes lendaks lahtisest Miatast lihtsalt risti üle, jättes õhku hõljuma lisaks kergele muskuse odöörile ka minu hämmeldunud pilgu.
Hämaras sõites on murekohti muidki. Moodsad leedid pimestavad m(i)a(t)as istujat. Pane või Sõnajalgade „Olin nagu pime ringi käiv, pole see siis ime, et ma teed ei näind…” kõllist üürgama, et hoiatada ülekäigurajale astujaid.
Mazdas olen pagasita tirts, pagasiruumi mahub ohutuspakett, puhas aluspesu, hambahari ja pudel joogivett – Saaremaa siiski, eks. Meil on joogiveega oma teema.
Subarus seevastu olen kõige vastu kindlustatud: selles on kohati rohkem kraami kui kodus. Muuhulgas leiab sigaretisüütelist energiat ammutava veekeetja, teepakid ja meepurgi, kaasaskantava grilli, magamisvarustuse vähemalt neljale ja suure koerapuuri. Alati valmis, kõigeks. Joogiveekriisiks ja peremeheta koerteks.
Lisaks võimalus kulgeda murevabalt. Ma tean, et ma olen nähtav. Mind nähakse, mina näen. Kui Mazda roolis olen ärkvel, siis Subaru roolis elevil.
Ohtudele vaatamata – muidugi ei lähe Miata juht kunagi otse sihtkohta – ta läheb ja tuleb alati ringiga. Osalt seepärast, et naeratused on kõnniteedelt ja vastu tulevatest autodest vaja kokku koguda; teisalt sellepärast, et tal pole Waze’i. Meelega ei ole. Tahtlikult!
Subaariku juht on muretu kulgeja, laseb tehnikal trajektoori paika panna. Soovi korral uitab muidugi ka sihitult mööda kruusateid. Crosstrek lihtsalt sõidab.
Kui Miata juht muretseb koha pealt minnes auto väljasuremise pärast, siis “kalluri” juht ei oskaks isegi parima tahtmise juures sõidu pealt oma autot välja suretada.
Mazdaga sõidab tütarlaps, kellel on kütusekulust siiralt suva. Kui Miata juurde küsib, siis saab. Linnamaasturi juht teab oma keskmist peast.
6,7l/100km
Miatas olen ma äge tšikk mustas nahktagis. Tagi taskutesse ei mahu ei telefon ega võtmed – see ongi täiesti ebapraktiline, aga näeb kuradima hea välja.
Subarus olen kui popi brändi talvejope. Nii moodsast materjalist, et hülgab absoluutselt kõike. Väljastpoolt tulevat tähelepanu sealhulgas.
Miata paneb pead keerama ja muigamagi, ükskõiksust ei tekita see kohe kindlasti. Selleks, et Crosstrekile jäädaks järele vaatama või näpuga näitama, on vajalik üllatuslik lisavarustus: autokatusele unustatud tordi- või munakarp. Ratta külge installeeritud plagisti. Midagigi, mis fookuse enda poole veaks.
Moodne linnamaastur on introverdi paradiis, mõnuga maailmast lõigatuna täidan oma ruumi vaikuse, muusika või laste vadinaga. Vaatan pealt ja kuulan kõrvalt.
Miataga on mul nahk-nahaga kontakt kogu maailmaga. Sõidangi tihti paljajalu, tunnetan teed, auto kumerusi. Tuul sasib juukseid, ritsikas viiuldab, laudalõhn ei hiline saabumisega, auto kõrval silkava koera paitamiseks ei pea isegi autost välja tulema. Suhtlemine ja suhestumine.
Subaarikus istub küps naine, kes teab oma võimete piire, aga ei taha nendega leppida; kasutab nelikvedu ja kõrget kliirensit, et tõusta kõrgemale ja näha kaugemale. Miataga sõidab tüdruk, kes kogub naeratusi. Enda ja teiste omi.
Kuidas ka ei vaataks, üle ja ümber ei mõtleks, auto teeb minust inimese. Või mitugi. Mudib mind sobivaks ja paneb maailma kogema iga kord isemoodi. Ja tegelikult naeratan ma – kõige kiuste – igas autos.
Kaanepilt: Piret Tänav