Autonduse ajalugu on põnev ja naljakas. Tänapäeval ei leia me naviäpita kodugi üles, kuigi veel 20 aastat tagasi oli atlas autos ja kaardilugemise oskus must be. Autonavi pole siiski tänapäeva leiutis, möödunud sajandi 30ndatel tuli turule teadaolevalt esimene, armatuurile kinnitatav kaardiseade. Esimene autonavi pärines Itaaliast ja oli… rullitav!
Enne satelliitidel põhineva GPS-navigatsiooni ja elektrooniliste seadmete levikut pidid autojuhid teekondi ette planeerima ja paberkaardilt järge vedama – kaardilugene oli autojuhile vajalike oskuste paketi loomulik osa.
Katseid kohmaka atlase või kaardi jälgimise protsessi automatiseerida tehti juba ligi sajand tagasi. Arvatakse, et üks esimesi navigatsioonisüsteeme oli 1932. aastal turule tulnud Itaalia seade Iter-Auto (Iter Avto).
Seade kinnitati sõiduki armatuurlauale, kuid elektroonika selles puudus. Seadme sees oli paberirull, kuhu oli joonistatud eelnevalt määratud marsruut sihtkohta – ehk teedeatlaseta päriselt läbi ei saadud, kuid seda ei pidanud autos kaasas kandma.
Seade ühendati trossi abil auto spidomeetriga, mis pani paberirulli liikumiskiiruse sõltuvusse auto kiirusest. Lisaks teejoonisele olid rullile märgitud kohanimed, teenindusjaamad ja hotellid.
Võrreldes tänapäevase reaalajas positsioneerimisega oli süsteem algne ja suurte puudustega. See ei saanud määrata auto tegelikku asukohta, mistap vale manöövri korral osutus rullnavi kasutuks. Rulle sai vahetada ent sõidu ajal eksinud juhti need kuigipalju ei aidanud.
Iter-Auto polnud siiski päris uus idee. 1921. aastal kirjeldatakse USA patenti sarnasele armatuurlauale käivale rullkaardile. Suurbritannias ilmus 1927. aastal müügile Plus Four Wristlet Route Indicator – randmel kantav rullkaardiseade. Tehniliselt oli see Iter-Autost lihtsam, sest rulli tuli edasi kerida käsitsi. Komplektis oli 20 rulli peamiselt Londoni ümbruse marsruutidega ning tootjalt sai rulle juurde tellida.
… rullitav navi on tänapäevalgi olemas
Rullitavad teejuhid pole jäänud ajaloolisteks veidrusteks. Neid kasutatakse ka tänapäeval, eriti enduuro-mootorrataste võidusõidus legendirullidena (inglise keeles roadbook).
Kaasaegsetele rullidele ei joonistata valmis kaarti, vaid neile märgitakse tingmärkidena ristmikud, pöörded, ohtlikud ja kivised lõigud, kiiruspiirangud ning tankimiskohad.
Tänapäeval on paljud neist seadmetest elektrooniliselt edasikeritavad, kuid saadaval on ka käsitsi juhitavaid versioone.
Kui mõttemänguna ideed edasi arendada, võiks kaasaegne rullnavi näha välja umbes selline nagu AI loodud pildil. See asendaks digiekraani ja toimiks hübriidlahendusena, kus paberkaarti elektrooniliselt rullitakse.
Sarnaselt enduuro teeraamatuga oleks rullile trükitud eelnevalt kindlaks määratud legend või marsruudi skeem, mis sisaldaks pöördeid, ristmikke ja olulisi vahemaid.
Enne reisi peaks juht tellima või alla laadima soovitud sihtkoha “rulli”. See nõuaks etteplaneerimist, sarnaselt paberkaardiga töötamisele. Rulle saaks osta spetsiaalsetest teeninduspunktidest või tellida tootjalt.
Sõidu ajal keritakse rulli automaatselt edasi. Pildil on paberkaardi all väike digitaalne hodomeeter (RM: 125). Erinevalt Iter-Auto mehaanilisest trossist saaksseade auto kiiruse ja läbitud vahemaa signaali elektrooniliselt. See võimaldaks paberirullil automaatselt edasi kerida vastavalt auto edasiliikumisele. Juht saab ka käsitsi rulli edasi või tagasi kerida (kui on teise GPS-seadmega asukoha määranud).
Mõttemänguna tore, aga päriselus poleks rullnavist suurt tolku. Sel puudub reaalaja teave; see kuvab vaid osa vajalikust infost – atlas oleks praktilisem; selle manipuleerimine on ebamugav ja sõidu ajal ohtlik. Tootjal ei pruugi olla sulle sobivat kaarti, järelikult on vaja eritellimust. Ja kaardilugemise oskust. Ja tuhandet muud lisa, mille peale ei oska mõelda.
Plusse on muidugi ka, vandenõuteoreetikud mõistaksid neist lugu pidada. Rullnavi tagab privaatsuse – kui ei kasuta lisaks nutiseadet, teavad su liikumisest ainult need, kes teadma peavad. Või ei keegi.
Rullnavi võimaldab rakendada aju tööle. Kuna sul pole enam vääksuvat-piiksuvat abilist, pead ise hakkama saama. Toyota on ilmselgelt väga hea auto, aga rullnavi omanik sõidab mossega või siglaga. Või volgaga. Või, okei 90ndate Opeliga. Seiklus, ehedus, sõltumatus, palju ootamatusi – siit me tuleme!
Rääkimata sellest, et rullnavi atlase asemel loob noobli retrotunnetuse. 70ndad on jälle moes. Kui juba edev rullnavi, siis daamid võiksid istuda vana bemmi või mersu rooli, startupitajad sebivad omale RollsRoyce`i. Sky is not the limit!
Tore mäng, aga räägime tõsiselt
Legendirullid on (ja jäävad) endiselt kasutusel spetsiifilisemates valdkondades nagu enduuro-mootorrataste võidusõit või offroad. Seal on see spetsiaalne oskus ja osa võistlusest.
Kuigi pildil näidatud mehaaniline rullkaart on visuaalselt huvitav retro-futuristlik kontseptsioon, ei oleks see tänapäeval igapäevaseks kasutamiseks käepärane.
Kaardilugemise oskust tuleb aga kõigiti propageerida, sest kui GPS-i signaal ei tule läbi või on häiritud, siis võiks osata sihtkohta sõita. Autoatlas võiks majapidamises ka olemas olla. Puhtalt pulli pärast.
Kaanepilt Gemini. Vaata ja mängi mängu “mis on pildil valesti?” või naera end rulli!