Polestar Formula 2030 on ideeauto, mis väärib pikemat pealevaatamist. Mitte sellepärast, et füüsilised nupud on tagasi – sellepärast muidugi ka. Peamiselt väärib mäng küünlaid, sest on uue peadisaineri tõeline tuleproov. Mudel, mis on otsast lõpuni Römersi käe all valminud.
Ideeautod on autotööstuses mõistes sageli nagu kõrgmoe moelava haute couture – ilus-efektne vaadata, aga igapäevaelus täiesti kasutu kunstivorm.
Polestari värske ideeauto Formula 2030 mängib teiste reeglite järgi. See pole pelgalt ulmeline disainiharjutus, vaid üsna konkreetne “teekaart”, mis näitab, millise näo ja sisu saavad 2027. aastal esitletav teise põlvkonna Polestar 2 ning aasta hiljem lisanduv kompaktne linnamaastur Polestar 7.
Ühtlasi on Polestar Formula 2030 esimene mudel, mis algusest lõpuni valminud brändi uue disainijuhi Philipp Römersi käe all.
Kes on Philipp Römers?
Römers on saksa autodisainer ja alates 2024. aastast Polestari peadisainer (Head of Design), kus ta vahetas välja brändi varasema disainijuhi Maximilian Missoni.
Mees on lõpetanud Pforzheimi ülikooli transpordidisaini eriala ja töötanud aastaid Volkswageni kontsernis. Enne Polestari tulekut Audi välisdisainerina, kus tema sõrmejälge kannavad näiteks Audi e-tron GT, Q8 ja neljanda põlvkonna A8 (D5). Audi sphere-seeria ideeautod on samuti Römeri käekirjaga.
Römersi stiili iseloomustavad teravad jooned, pingule tõmmatud pinnad ja lihaselised proportsioonid – eriti rõhutatud tagumised rattakoopad, mida on selgelt näha nii Audi e-tron GT kui ka Polestar Formula 2030 juures.
Philipp Römers on toonud Polestari seni küllalt vaoshoitud ja arhitektuursesse skandinaavia minimalismi juurde rohkem sportautolikku pinget ja visuaalset jõulisust, hoides samal ajal fookuses aerodünaamikat ja tehnilist funktsionaalsust.
Tundub, et mees teab, mis mees teeb. Skandinaavia minimalism on trend, mis parasjagu kõikjal buumib ning eri tootjate mudelid üsna ühenäoliseks vormib. Et millegagi eristuda, tuleb samm juveniilidele lähemale minna ja rääkida nendega keeles, mida nad hästi mõistavad. Jõuks ja jõmm (jõusaali tähenduses) see on. Fitness on moes ja Polestarist võib saada jõuksigurude ihaldusobjekt.
Polestari DNA – mis see on?
Brändi DNA-st kõnelemine on samuti trendikas. Kõlab teaduslikult ja targalt. Polestari DNA on algusest peale olnud defineeritav sõnadega “skandinaavia” (ülal oli juba), “autosport”, “rootsi”, “Volvo”. Sellest viimasest on järjest enam kaugenetud, eks kõik lapsed tahavad iseseisvuda, kuid DNA-st Polestar Volvot välja ei saa, olgu või tulevikus ainult üks ratas ja neli rooli.
Siiski. Et päriselt mõista, kuhu Polestar liigub, tuleb vaadata, kust see tuleb. Iseseisva elektriautode tootjana on Polestar tegutsenud alles 2017. aastast.
Brändi juured on sügaval Rootsi autospordis – kunagises Volvo võidusõidu- ja tuuninguharus Polestar Racing (hilisem Cyan Racing), mis ehitas ringrajaautosid ja parendas-lihvis seeriamudelite veermikke.
Ehk lühidalt on Polestar polariseerunud planeetidevaheline tulnukas. Üks osa vereliinist on puhas rootsimaine mõistuspära, teine osa aga piirideta ja kompromissitu insenertehniline jõudluse ja kiiruseiha.
Nüüd on majas uus peadisainer, kes end tagasi hoidvat ei paista. On täitsa võimalik, et Polestarist saab tema käe all midagi, mis näeb välja nagu elektriline sportauto ja sõidab nagu elektriline väga võimas sportauto. Siin piltidel näha olev ideeauto Formula 2030 vähemalt lubab, et midagi hakkab juhtuma.
Kuidas moelavale astuvat ülikonnas gangsterihakatist võiks kirjeldada? No umbes nii: “Luksusbrändidele on kombeks rõhuda nostalgiale, puidule, traditsioonile, läikdetailidele ja tundele, mida see kogedes tekitab. Ent Polestari ülikond on kombo lennundusest, rabamatkadest ja täppisteadustest. Naked fun, Swedish Gold – see kõik on võimendatult olemas.
Sa tead autosse istudes, et sul tuleb valitseda kogu seda ilu ja jõudu ning usaldada traditsioone kollastest turvavöödest ja Brembo pidurisadulatest reguleeritavate Öhlinsi amortideni, mida Polestar häbenematult – häbematult!?– eksponeerib ideeauto läbipaistva pakiruumi põranda all. Kui sa kardad, sõida Volvoga ning unista kuldsetest turvavöödest edasi.
Kompaktse neljaukselise sportauto pikkus on 4680 mm, laius muljetavaldavad 2021 mm ja kõrgus kõigest 1350 mm – see on madalam kui niigi madal Polestar 5 Grand Tourer.
Pikk kapott, lühikesed ülendid, 22-tollised veljed ja pealtvaates selgelt eristuv „kokakoolapudeli“ talje koos jõuliste tagumiste rattakoobastega annavad hoiaku, mis ei jäta kahtlustki, et esikohal on sõidudünaamika.
Kolm võtmeisikut Römersi kõrval
Kui juba üle vindi keeramiseks läks, siis kujutlegem rebeli Römersi kõrval kolme sõdalast. Nahum Escobedo, välisdisaini juht, kes vastutab selle eest, et klassikalised Polestari tunnused areneksid edasi ilma iseloomu kaotamata.
Tema käe all on Polestar 3-lt tuttavad Dual Blade esituled sulandatud otse esiosa aerodünaamilisse tiiba, esiklaas kaardub võidusõidukiivri visiirina külgedele ning keskel troonib üksainus vertikaalne klaasipuhasti.
Tagaosas on aga tehtud julge kannapööre: peaaegu igal uuel autol kohatav ühtne valgusriba on saadetud pensionile ning asendatud eraldiseisvate Single Blade tagatuledega. (Super, aitäh!)
Sõitjateruumi disainimist juhib Juan Pablo Bernal, kelle ülesanne on muuta juhi töökoht taas keskpunktiks, kus tehnoloogia ei sega sõitmist.
Ja siis on Maria Uggla, värvide, materjalide ja viimistluse juht, kes loob sillad kestliku materjaliteaduse ning skandinaavialiku esteetika vahel.
Ergonoomika naaseb füüsiliste nuppudena
Polestari disainifilosoofia on algusest peale taandunud kolmele lihtsale, kuid vääramatule põhimõttele: autost tuleb eemalda kõik ebavajalik, täiustada allesjäävat ja mitte teha järeleandmisi. Formula 2030 puhul tähendab see aga üht väga tervitatavat ja autotööstuses märgilist suunamuutust.
Viimastel aastatel on elektriautode tootjad – Polestar sealhulgas – võistelnud, kes suudab peita rohkem asju puuteekraani sügavatesse alammenüüdesse. Tulemuseks ergonoomiline meningiit ja –sõltuvalt kasutajast– rikkalikum või mitte nii rikkalik malamuudikeelne lärm koos elava žestikuleerimisega. Kui see pole meningiit, siis on see silmnähtav nörritamine, passiiv-agressiivne liiklusraevu tekitamine.
Nüüd tunnistab Juan Pablo Bernal otse: jõudlusele keskendunud brändina tuleb fookus tuua tagasi juhile ning taastada tasakaal digitaalse ja füüsilise maailma vahel. Toome need kuladi nupud tagasi!
Formula 2030 sõitjateruumis on küll roolisambale kinnitatud 20-tolline kumer HyperDIM näidikuplokk (mis liigub alati koos rooliga, tagades ideaalse nähtavuse) ja 12,2-tolline keskekraan koos sisseehitatud Google Gemini tehisintellektiga, kuid tõeline uudis asub keskekraani all.
Seal paikneb mehhatrooniline juhtpaneel kaheksa füüsilise juhtseadmega, mida saab nii tarkvaraliselt kui ka füüsiliselt ümber seadistada – juht võib valida, kas ta eelistab konkreetse funktsiooni jaoks pöördnuppu või lülitit. Lüliti. Pöördnupp. Hõissa!
Lisaks muutub kabiini arhitektuur vastavalt valitud sõidurežiimile. Performance-režiimis vajub keskekraan madalamale konsooli sisse ning rool ja näidikuplokk liiguvad juhile lähemale, samal ajal kui nelja eraldi istme õhkpadjad kohanduvad kehaga, et hoida sõitjaid kurvides paigal.
Autonomous-režiimis kerkib aga esiosa aerodünaamilise katte alt välja LiDAR-andur, keskekraan tõuseb päris püstisesse asendisse ning rool ja iste nihkuvad teineteisest eemale, andes juhile ruumi lõõgastuda. Oh, vau!
Kestlikkus kui insenertehniline ausus, mitte rohepesu
Maria Uggla meeskonna käekiri on võluv, kestlikkus on muudetud nähtavaks disainielemendiks. Ei mingeid loosunglikke looduskaitseorgiaid vaid tegu ja tõde.
Polestar Formula 2030 on kaetud erilise Nitrogen-nimelise värvitooniga, mis reageerib elavalt loomulikule valgusele ja voolab läbi läikivate, mattide ja satiinsete pindade nii kerel, 22″ velgedel kui ka sõitjateruumis. Muidugi ei voola see värv kuskile, vaid on. Elab, helgib, loob meeleolu.
Keskmise B-piilarita ja vastassuunas avanevate uste kaudu avaneb vaade auto sisemusse, kus on rakendatud ühe materjali strateegiat. Näiteks uksepaneelid on valmistatud ühest polümeeriperekonnast, et need päeval, kui kõik sõidud tehtud, lihtsalt ringlusse võtta.
Tavalise plasti asemel on istmete seljatugedes kasutatud Euroopa lina ja biopõhise polüpropüleeni komposiiti (Bcomp), mille iseloomulik ruudustikmuster ja toon on laenatud linapõldudelt.
Istmeraamid on pressitud vähese süsinikuheitega tsingitud terasest, mis on jäetud sõitjateruumis teadlikult nähtavale. Praktilist poolt rõhutab eesmine pagasiruum, kuhu mahuvad kaks võidusõidukiivrit ja tulekustuti.
Ja ongi kõik!
Polestar ei avaldanud Formula 2030 kohta ühtegi kilovatti, aku mahutavust ega kiirendusnumbrit, sest sellisel kujul see auto müügisaalidesse ei jõua.
Ideeauto sõnum on selgem kui ühelgi varasemal unistusel: elektriauto ei pea välja nägema nagu anonüümne seebikarp ega tunduma nagu ratastel tahvelarvuti.
Kui järgmisel aastal esitletav uus Polestar 2 võtab sellest kontseptsioonist üle kasvõi pisku – eelkõige tahaks imelisi proportsioone, Dual Blade esiosa ja füüsilisi nuppe –, on Rootsi (!!!) brändil käes trump, millega omas segmendis tõsiselt kaarte segada.
Mitte et keegi selles kunagi kahelnud olekski. Magus Džiisas, kuidas me ootame uudiseid!
Avalikustati Polestar 4 SUV – ja tundub, me oleme seda oodanud
Fotod ja video: Polestari pressimaterjalid