Haiti päritolu kirjanikku Thélyson Orélieni süüdistatakse oma romaani „C’était ça ou mourir” kirjutamisel tehisaru abi kasutamises. Kirjanik ja kirjastaja on kommentaaridega kitsid. Kas ja kuidas ära tunda AI-abistatud teksti? Kas me üldse vajame inimese kirjutatut, kui tehisaru on inimesest parem tekstilooja!?
Kanada kirjastus Boréal teatas koostöö lõpetamisest Haiti päritolu kirjaniku Thélyson Orélieniga, sest analüüs kinnitas tehisintellekti kasutamist romaani „C’était ça ou mourir” kirjutamisel.
Teos, mis käsitleb Haitilt vägivalla eest Kanadasse põgeneva õpetaja lugu ja rändeteemat laiemalt, sai ühtlasi maineka Goncourt’i kirjandusauhinna nominatsiooni.
Kuna Orélien keeldus esitamast tõendeid oma vahetu autorsuse kohta, tühistas teiste seas Soome kirjastus WSOY romaani tõlkeplaani. Kuuldavasti on Eestiski kirjastused teose tõlkimist kaalunud – kas skandaal nende plaane muudab, näitab aeg.
Kas AI-abistatud tekst on kuritegu?
Thélyson Orélieni juhtum tõstatab laiema küsimuse: mida tehisintellekti kaasamine kirjanikutöös tegelikult tähendab, kuidas seda ära tunda ning miks peetakse seda kirjandusmaailmas pettuseks?
Kui kirjanikul on idee ja ta kasutab tehisaru selleks, et tulevast teost struktureerida, kuid kirjutab loo siiski ise, siis selles ei ole justkui eetilist vastuolu. Samamoodi kasutavad AI-d need, kel vaja läbi töötada tekstimassiive ja anda tööle struktuurne raamistus.
Asi lõhnab plagiaadi järele juhul kui on ainult idee millestki kirjutada. Annad tehisarule ette “kirjuta õpetajast, kes põgeneb Haitilt ja leiab end uues keskkonnas uute probleemidega silmitsi seismas” vms. ja siis peatükk peatüki haaval oma “romaani” AI-l edasi kirjutada lased.Thélyson Orélieni puhul on jutt teisest variandist.
Suured keelemudelid on “loovad tehisintellektuaalid”, mille kasutamine laias laastus jagataksegi kirjutamise puhul kaheks: tehniliseks toeks ja otseseks sisutootmiseks. Ajakirjanduses hõlmab tehniline tugi näiteks allika materjali tõlkimist, andmete tabelisse koondamist jne. Otsene plagiaat mõne oleva artikli ümber kirjutamist.
Suures kirjanduses tähendab tehniline ja struktuurne abi keelemudeli kasutamist süžee ideede ajurünnakuks, faktikontrolliks, loogikavigade otsimiseks või teksti keeleliseks toimetamiseks. Tegelased, nende tegevus ja olemus ning emotsionaalsed arengud jäävad kirjaniku loometööks.
Kui mudelile antakse ette tegelased, stseenikirjeldused või dialoogijuhised ja tarkvara kirjutab valmis terved peatükid või lõigud, on tegu plagieerimisega. Autorile jääb toimetaja ja viipaja (prompti kirjutaja) roll. Tekibki õigustatud küsimus, kes või mis tegelikult romaani kirjutas, kes on tegelik autor?
Orélieni juhtumi puhul osutab kirjastuse reaktsioon sellele, et masin ei piirdunud taustatööga, vaid osales vahetult tekstimassiivi loomisel.
Suure tekstimassiivi kirjutamine on aeganõudev ja väga loominguline töö ohtrate tagasilöökidega. On päevi, kus ei tule ühtegi head mõtet. On päevi, kus tahaks kogu senise töö prügikasti visata, sest “lugu ei jookse”.
Inimlikult on abi küsimine mõistetav, seda enam, et AI-d nimetavad kirikuisad Jumala kingituseks inimkonnale – nii nagu “Jumal on kinkinud meile meditsiini ja teaduse”. Seda enam, et igasugusel kirjutamisel on tähtajad, mis suruvad takka. Aga…
Võimalik, et siin on koht iseendale ausalt tunnistada, et mõni amps käib üle jõu. Kui teos või toode on valmis tehtud, kasutades ebaeetilisi võtteid, siis tunnustus tundub tühise ja valena. Või eksin ma?
Iseendale valetamine on üks koledamaid asju siin elus üldse. Mulle tundub, et rohkem kui vale väljatulemist ja järgnevat pahakspanu kardaksin ma iseendale otsa vaadata ja öelda, et ma olen valetanud ja vassinud. Või on AI olemasolu sellegi tunde meis tasandanud, sest “kõik ju kasutavad” ja “milleks see siis üldse tehti”?
Orèlien ei ole ainus patustaja
Thélyson Orélieni „C’était ça ou mourir” pole ainus sarnane juhtum kirjandusloos. 2026. aastal tühistati Jerry Falade miljonileping, sama juhtus Mia Ballardiga.
Falade debüütpõneviku eest pakuti suurt, hinnanguliselt 2–2,5 miljoni dollart maksvat kirjastuslepingut. Enne lepingu lõplikku jõustumist tekkisid kirjastusel ja agentidel kahtlused tekstiloomel tehisaru kasutamises. Kuna autor ei suutnud esitada piisavalt veenvaid tõendeid ega vahetu kirjutamisprotsessi ajalugu, tühistati tehing, viidates võimatusele teksti autentsust kinnitada.
Suurkirjastus Hachette plaanis välja anda Mia Ballardi eelnevalt isekirjastatud romaani, mille toimetajad ning lugejad juba olid tembeldanud tehisaru poolt abistatud tekstiks. See kubises kummalistest lausemustritest ja ebaloomulikest süžeekonstruktsioonidest. Pärast avalikku tagasisidet ja autoripoolseid vastuolulisi selgitusi tühistas kirjastus raamatu väljaandmise.
Niisiis: “kõik ju kasutavad” on vettpidav vastus. Mida aeg edasi, seda paremaks tehisaru tekstiloome ja seda keerulisemaks asjale pihta saamine. Kes julgeb võtta vastutuse ja öelda, et tegu on 100% AI kaasaotursusega ja riskida eksimise puhul suure kahjunõudega? Pole ju kuigi keeruline võtta aeg jälgi peita ja tõestada ehedat loomeprotsessi käsikirjaga, mis on kirjutatud käsitsi, kärtsutatud ja täis soditud lehekülgi!? Mis tõestust veel vaja on kirjaniku ereda leegiga põlemisest!? Pole kedagi, kes suudaks tõestada, et käsikirjaline paberipatakas valmistati siis kui trükipress juba huugas.
Kuidas ära tunda AI-abistatud teksti?
See polegi nii lihtne, päev-päevalt muutub tehisintellekt paremaks. Keelemudelid matkivad inimkeelt sujuvalt ja kohati juba kirjutavad sama hästi või isegi paremini, kui seda teeks inimene. Siiski on asju, mida masin veel ei oska ja mis reedavad, et kasutatud on AI abi.
- Sünteetiline sümmeetria ja klišeed: Suured keelemudelid optimeerivad tõenäosusi. Tulemuseks on ühtlase pikkusega laused ja sarnane vorming, korduvad retoorilised figuurid, liigne tasakaalustatus ja kalduvus kasutada kanoonilisi metafoore uudsete, ootamatute kujundite asemel.
- Emotsionaalse ja sensoorse spetsiifika puudumine: Tehisintellektil puudub kehaline kogemus. Valu, nälja või paguluse kirjeldused on abstraktsed, üldistavad või liigselt dramatiseeritud. Need tunduvad ebaloogilised, isikupäratud. Kirjanikult ootame aga tugevat isikupära, sõnumi kandmist.
- Pealiskaudsus: Masintekstis esineb peidetud loogikavigu ruumitaju, ajatelje või tegelaste sisemiste motiivide järjepidevuses. Neid tuleb kirjutajal hiljem käsitsi siluda, aga ebaloogilisele pealiskaudsusele ja äraleierdatud narratiivile elu sisse puhumine on peaaegu et võimatu ülesanne.
Professionaalsed uurijad ja kirjastused kasutavad stilomeetriat – statistilist meetodit, mis analüüsib autori varasemat sõnavara ja lauserütmi ning võrdleb seda uuritava tekstiga. Kui teksti konstruktsioonid vastavad standardsetele LLM-i väljundmustritele, mitte autori varasemale käekirjale, on see selge märk võimalikust AI kasutamisest.
Automaatsed AI-detektorid annavad tavalugejale sageli valepositiivseid või valenegatiivseid tulemusi, mistõttu tuvastamine tugineb eelkõige teksti süvaanalüüsile ja kontekstile.
| Meetod / Aspekt | Tööpõhimõte | Täpsus ja tehnilised piirangud |
|---|---|---|
| Statistiline analüüs (Perplexity & Burstiness) | Mõõdab sõnavaliku tõenäosust ja lausestruktuuri ebareeglipärasust | Kõrge valepositiivsuse määr mitte-emakeelsete kirjutajate ja tehniliste standardtekstide puhul |
| Masinõppe klassifikaatorid | Treenitud närvivõrgud tuvastavad süntaktilisi mustreid ja n-grammide jaotust | Toortekstil 85–95% täpsus; variseb minimaalse toimetamise, sünonüümivahetuse või parafraseerimise korral |
| Võrdlev stilomeetria | Uuritava teksti funktsionaalsõnade ja süntaksi profiili võrdlemine autori varasema kinnitatud korpusega | Kõrgeima tõendusväärtusega meetod kohtuekspertiisis; eeldab mahukat võrdlusbaasi ja piisavat teksti pikkust |
| Vesimärgistus (Watermarking) | Keelemudeli tokenite valikusse kodeeritud statistiliste reeglite tuvastamine spetsiaalse võtmega | Matemaatiliselt kindel, kuid sõltub mudeli pakkujast ega toimi avatud lähtekoodiga või modifitseeritud mudelitel |
See ei ole eetiline. Seda peaks taunima
Piir lubatu ja taunitava vahel jookseb sealt, kus lõpeb tööriista kasutamine ja algab autorsuse delegeerimine AI-le. Õigusruum püüab tehisarule päitseid pähe panna ja märgistada masinloomet nii, et see oleks nähtav ja inimene saaks otsustada, kas soovib edasi lugeda-vaadata või loobub.
Suure kirjandusteose puhul on märgistamine keeruline. Autor – nagu kõnealuses juhtumis – ei taha või ei pea vajalikuks tunnistada, et on tehisaru abi kasutanud küsitaval määral. Me võime arutleda selle üle, kas kirjanik on tahtlikult lugejate usaldust kuritarvitanud, aga see arutelu jookseb liiva, sest on neid, kelle jaoks oluline on tulemus ja mitte see, mismoodi selleni jõuti.
Romaan, eriti sügavalt isiklikke ja traumaatilisi teemasid (nagu ränne ja vägivald) käsitlev teos, põhineb lugeja ja autori vaikival kokkuleppel. Lugeja eeldab empaatilist ja vahetut inimkogemust. Tehisintellekti genereeritud kannatuste müümine isikliku kunstilise väljendusena on lugeja emotsionaalne eksitamine.
Romaani esitamine tippauhindadele (nagu Goncourt) tähendab kandideerimist autori positsioonilt. Kui teksti loob algoritm, on tegemist teiste loojate suhtes ebaausa konkurentsiga. Auhinnale ei esitanud romaani selle juhtumi puhul mitte Thélyson Orélien ise vaid need “kutsutud ja valitud”, kes otsustasid, et tegu on olulise ja tunnustamist väärt teosega.
See võib ju olla teiste kirjanike suhtes ebaaus, aga – kui “kutsutud ja valitud” ei tundnud ära tehisloomet, siis miks peaks autor võtma vastutuse? Tema kirjutas lihtsalt… ühe raamatu.
Keelemudelid on treenitud miljonite teiste kirjanike ja loovisikute töödel, ja enamasti ilma nende nõusolekuta. Masingenereeritud teksti esitamine originaalloominguna tähendab teiste autorite töö taaskasutamist läbi statistilise filtri.
Kui autor ise ei deklareeri tehisintellekti osalust läbipaistvalt, ei ole tegemist tehnoloogilise katsetusega, vaid intellektuaalse plagiaadi erivormiga. Paraku on küsimusi rohkem kui vastuseid ja vastajaid ei ole, sest puudub ühtne arusaam, mis on AI-abistatud plagiaat ja mis pole seda mitte. Me sõidame “tunde pealt” seni, kuni AI-l on võimalus treenida end paremaks kõige kättesaadava pealt.
Isegi kui võetakse vastu enamvähem vettpidav seadus, mida lubada AI-le ette sööta, et seda paremaks teha, ja mida mitte, on tavainimesel ja – nagu näitab viidatud juhtum – eriala parimatel keeruline sajaprotsendilise kindlusega väita, et tegu on plagiaadiga.
Ka ei saa keegi takistada kasutajat AI-le raamaturiiulist kirjandusklassikat analüüsimiseks ja matkimiseks ette söötmast, seda lihtsalt ei ole võimalik kontrollida. Tehisaru elab juba oma elu ja muutub järjest paremaks.
Ainus, millele saame päriselt toetuda, on inimese sisemine moraalikompass. See kas on või ei ole. Kui lugeja tajub oma kes-teab-mitmenda-meelega, et loetav tekst või nähtav visuaal on elutu ja liigselt klanitud, on tal võimalus raamatu kaas sulgeda või kinosaalist minema jalutada.
Kui ei, siis võtame omaks ja harjume mõttega, et me kõik jääme järjest lollimaks ja saame vastu jõukohase, tehisliku ja vaimuvaba kultuuriruumi.
Kaanepilt: Ylle Rajasaar