Alljärgnev pole sugugi meeldiv lugemine. Eriti meile, eestlastele, kes end äravalituiks – teatri- ja raamaturahvaks, PISA-tipukunnideks – peame. Maskid langevad. Järjest rohkem teadlasi hoiatavad, et me kõik jääme lolli(ma)ks. Ka Eestis.
Ma olen väsinud lakkamatust infomürast. Tühikargamisest. Sotsiaalmeediast. Aja raiskamisest. Sellest, et mu aju on nii üle stimuleeritud, et ma ei suuda nädalate kaupa end välja magada. Nutikell ahastab igal hommikul: “su tegutsemisvalmidus on kaduvväike”. Autorool jääb väsinud minust puutumata.
Tellin nädala toidu koju. Kuller sõidab teise valda. Järgmisel päeval tuleb õigesse külla, aga ei saa aru, mida tähendab “sõida piki alleed majast paremalt poolt mööda ja keera parkla tagumisse nurka, kus näed pruuni ust.” Ta pargib bussi risti maja ette, keset mänguplatsi, ja ma võtan aknast toidukotid vastu. Minu (ja tema) õnn, et elan esimesel korrusel.
Mobiilside teenust pakkuva ettevõtte klienditeenindaja on teisel pool telefoni mitu minutit vait. Proovib kokku arvutada, palju on 6×7 ning mitu protsenti on saadud tulemus odavam täispaketi hinnast. Katkestan vaikuse ja ütlen talle õiged numbrid ette. Ta ei kontrolli, ta usub. Natuke kahetsen, et 6×7 polnud minu arvutusis 25.
Autoteeninduses võetakse auto tarkvara uuendamiseks sisse. Ja jääb sinna neljaks päevaks. Mulle kui VIP-ile antakse asendusauto, aga keegi teine läheb Karuperse tänavalt teise linna otsa jalgsi ja kolme bussiga. Sest uus IT spetsialist vaatab autot nagu vasikas aiaväravat ja ei tea, kuhu pista ja mida kasta. Aga bussid käivad.
Ma. Ei. Jaksa. Kogu see pull käib kõrgelt üle pea. Ainus, mida oskan teha, on tõmmata juhe aeg-ajalt seinast välja, eralduda, lugeda häid raamatuid ja panna oma mõtteid kirja. Lootuses, et mõni ikka loeb. Käin iga päev jalutamas ja teen värskes õhus trenni. Jõuksi ei suuda minna, sest seal on taustal lakkamatu liftimuusika ning mingid tüübid teevad harjutuste asemel enekaid ja ajavad juttu. Ma. Ei. Jaksa.
Üks ei ole ükski, õnneks kasvab nende inimeste hulk, kes proovivad brainrot-ist ja AI slop-ist, igasugu tudi – mudijatest ja idiootsest päevapoliitikast eemalduda. Iga vaikusele ning mõtestatud elamisele tagasi võidetud inimhing on väärt äramärkimist.
Ring saab täis. Pendel liigub tagasi teisele poole. Maailm rahuneb, inimesed lülitavad telefoni välja ja võtavad kätte raamatu. Nii ma loodan. Isegi usun.
Teadlased enam väga ei usu. Nad hoiatavad tõsimeeles, et me kõik jääme lolli(ma)ks. Me kõik jääme vanaks. Ja lolliks. Pole just eriline tulevikuperspektiiv. Kes tegi? Ise tegi. Tehnoloogiaareng tegi. Täpsemalt, meie enda suutmatus panna ekraanid käest, lõpetada sisutute lühiklippide vaatamine, tõmmata käed pe.sest välja, anda ajule päris vanamoelist peamurdmist. Me. Kõik. Jääme. Lolliks.
Alguses oli Burn-Murdochi kolumn
Financial Timesi peamine andmeanalüütik John Burn-Murdoch avaldas 2025. aasta kevadel andmepõhise kolumni „Have humans passed peak brain power?“, alapealkirjaga „Data across countries and ages reveal a growing struggle to concentrate, and declining verbal and numerical reasoning“.
Burn-Murdoch ei võtnud ette ühte üksikut uuringut, vaid asetas ühele ajateljele neli suurt ning üksteisest sõltumatut pikaajalist andmestikku, et kontrollida, kas jutt „inimeste rumalamaks jäämisest“ on pelgalt meie, vanemate olijate harjumuspärane virin või statistiline fakt. Lugu ilmus ja jäi suurema tähelepanuta.
Tänavu sügisel võttis Burn-Murdoch teema värskete OECD haridusraportite valguses uuesti ette. Sealt noppis analüüsi üles portaal YourTango, mis tõi majanduslehe maksumüüri tagant karmi statistika laiema lugejaskonnani.
Neli allikat, neli kinnitust: me mandume
Burn-Murdoch vaatas kõigepealt üle OECD PISA testide aegread: 15-aastaste koolinoorte matemaatika-, loodusteaduste ja lugemuse tulemused läbi aastakümnete ning tõi välja fakti, millest hariduspoliitikud ei taha vabtahtlikult rääkida. Üleilmne teadmiste langus ei alanud koroonapandeemia ja koduõppega.
PISA testide tulemuste lagi saavutati enamikus lääneriikides 2012. aastal ning kõige järsem kukkumine toimus juba ajavahemikus 2012–2018, enne koroonat.
Teiseks analüüsis Burn-Murdoch Michigani Ülikooli pikaajalist uuringut Monitoring the Future. See on USA teadlaste programm, mis on alates 1970. aastate keskpaigast küsitlenud igal aastal kümneid tuhandeid 18-aastaseid keskkoolilõpetajaid.
Mh küsitakse neilt igal aastal täpselt ühesuguses sõnastuses, kas neil on raskusi keskendumise, mõtlemise ja uute asjade õppimisega.
Läbi 1990. ja 2000. aastate oli see joon graafikul peaaegu sirge. Kuskil 2012.–2015. aasta paiku – täpselt samal ajal, kui PISA tulemuste tõusukõver languseks muutus ja nutitelefonid noorte taskusse jõudsid – hakkas keskendumisraskusi kurtvate noorte osakaal järsult kasvama.
Burn-Murdochi artikli kõige kaalukama osa on kolmas andmepunt OECD täiskasvanute oskuste uuring PIAAC (Programme for the International Assessment of Adult Competencies) ja selle eelkäija ALL (Adult Literacy and Lifeskills Survey).
PISA ja Michigani uuringud mõõdavad ainult teismelisi, 16–65-aastaste täiskasvanute rahvusvahelised testid (võrreldes 2000ndate alguse andmeid 2023.–2024. tulemustega) tulevad PIAAC ja ALL andmekogust. Sealt selguski, et jutt ei käi ainult „nutipõlvkonnast“ – funktsionaalne lugemisoskus ja arvutamisoskus on langenud peaaegu kõigis täiskasvanute vanuserühmades.
PIAACi andmetest pärineb näitaja, et rikastes OECD riikides ei suuda keskmiselt 25% täiskasvanutest (USAs 35%) kasutada elementaarset matemaatilist loogikat selleks, et hinnata, kas neile esitatud väited või arvud vastavad tõele.
Neljandaks võttis Burn-Murdoch ette USA riiklikud ajakasutuse ja lugemise uuringud (National Endowment for the Arts ja American Time Use Survey) ning GWI meediatarbimise seire.
Nende andmete abil sidus analüütik testitulemuste languse igapäevaste harjumustega. Sealt pärineb fakt, et 2022. aastal langes aasta jooksul vähemalt ühe raamatu läbi lugenud ameeriklaste osakaal alla poole, 48,5% -ni, samal ajal kui GWI andmed näitavad, kuidas eesmärgipärane info otsimine internetist on viimase kümne aastaga asendunud passiivse uudisvoogude rullimisega.
Ajakirjanduslikus mõttes on Financial Timesi käsitlus väga tugeval vundamendil: kui samasugust murdepunkti (aastad 2012–2015) näitavad korraga nii koolilaste testid, abiturientide enesehinnangud kui ka täiskasvanute rahvusvahelised võimekusuuringud, ei saa seda enam mõõtmisveaks või juhuseks pidada.
Me kõik oleme juba lolli(ma)d
Võimalik, et inimkond on oma vaimsete võimete tipus ära käinud. Võimalik, et praegune mandumine on veel tagasi pööratav. Võimalik, et laiem probleemi teadvustamine aitab lolluse levikut pidurdada. Võimalik.
Võimalik, et siinkirjutaja on lollilt naiivne. Omas turvalises harituse ja hariduse mullis elades imetlen tänaseid noori ja nende võimet enda eest seista teadlikumalt kui mina ja eakaaslased 40 aastat tagasi.
Noored näivad targemad, küpsemad, teadlikuma vaatega elule ja tarbimisele. Z generatsioon ehk juveniilid on need, kellele on kohale jõudnud interneeduse sõltuvusttekitavus ja kes on valmis juhet seinast tõmbama.
Financial Timesi andmeanalüüs kinnitab, et nii USA-s kui ka Euroopas, sh Eestis, on meie keskendumisvõime, loogiline mõtlemine ning oskus tekstidest ja arvudest aru saada vabalanguses. Me kõik jääme lolli(ma)ks. mitte ainult noored.
Kuigi “kõik noored on hukas” on tavaline närbuva pensionieeliku hala, on teadusuuringud näidanud, et kuni XXI sajandi 20ndate alguseni on iga järgmine põlvkond olnud eelmisest nutikam. Teadlased nimetavad seda Flynni efektiks.
Flynni efekt: kogu XX sajandi vältel rühkisid arenenud riikide elanike IQ-testide tulemused stabiilselt ülesmäge. Parem toit, kättesaadav haridus ja keerukam elukeskkond sundisid aju pingutama.
Nüüd on pidu läbi. Poliitikud ja ametnikud armastavad rääkida, et kehvade tulemuste põhjus on pandeemia ja distantsõpe. Koroona on mugav vabandus. Numbrid poliitikute lora ei toeta.
OECD 15-aastaste koolinoorte PISA testide tulemused saavutasid matemaatikas ja loodusteadustes ning lugemises oma tipu 2012. aasta paiku.
Sealt edasi on teadmistekõver languses. Pandeemia ei tekitanud langust, vaid lihtsalt kiirendas protsessi, mis oli juba kümnendi jagu hoogu kogunud.
2010. aastate keskpaigas toimus murrang vaimses tervises ja tähelepanu- ja mõtlemisraskustega noorte hulk hakkas järsult, peaaegu püstloodis kasvama.
Arvudest ja arvutamisest ei saa aru iga kolmas USA või neljas Euroopa täiskasvanu. Vaimne nüristumine pole teismeliste eripära, pigem vastupidi. Täiskasvanud nüristuvad reipal sammul. Mida rohkem tik-toki videosid ja lühilugusid, seda tühjemaks ruum silmade taga.
Viimastest andmetest vaatab vastu masendav pilt: läänes on kasvanud nende täiskasvanute osakaal, kes ei suuda elementaarsel tasemel teksti mõista ega arvutada. Funktsionaalne lugemisoskus e teksti mõtestamine ja lihtsamad matemaatilised tehted käivad üle jõu igale kolmandale inimesele.
Vale tõuseb, tõde ei huvita kedagi
Rohkem kui kolmandik maailma võimsaima riigi täiskasvanud kodanikest ja iga neljas eurooplane on olukorras, kus talle võib ette sööta suvalise graafiku, protsendi või statistilise valeväite. Tal puudub tööriistakast, et manipulatsiooni läbi näha.
Nagu YourTango kolumnist John Sundholm mürgiselt märgib, seletab see üsna hästi, miks nii paljud inimesed on valmis uskuma kõige pöörasemat lollust, mida neile ekraanilt serveeritakse.
Asi pole geenides, vaid selles, kuidas me infot tarbime. Inimese bioloogia ega aju ehitus ei muutu tosina ega ka mitte viiekümne aastaga. Me ei ole liigina geneetiliselt mandunud. Küll aga muutus 2010ndatel põhjalikult meie suhe informatsiooniga.
Me liigume suurte hüpetega post-literate ehk kirjaoskuse-järgsesse ühiskonda, kus tekst on asendunud pildi ja liikuva videoga.
USA statistika näitab, et juba 2022. aastal langes nende ameeriklaste osakaal, kes olid viimase aasta jooksul läbi lugenud kas või üheainsa raamatu, alla viiekümne protsendi. Ükskõik, millise raamatu.
Pika, alguse ja lõpuga teksti lugemine nõuab ajult püsivust, seoste loomist ja kaasa mõtlemist. Kui seda lihast ei treeni, siis see kärbub. Kui paljud teist selle kohani lugeda on jaksanud!? Tubli on.
Väljendit „aju on nagu lihas” kasutatakse laialdaselt metafoorina tänu neuroplastilisusele – aju võimele luua uusi närviühendusi, tugevdada olemasolevaid sünapilisi teid ja kohaneda vastavalt sellele, kuidas ja kui palju seda kasutatakse. Kui aju ei saa piisavalt koormust, ühendused nõrgenevad; kui seda aktiivselt proovile panna, aju struktuur ja talitlus paranevad.
Burn-Murdoch juhib tähelepanu veelgi olulisemale nihkele kui nutitelefonide pealetung. Muutunud on, kuidas me digimaailmas käitume.
Kümnend tagasi tähendas internetis olemine aktiivset tegevust: otsisime infot, liikusime veebilehelt teisele ja lugesime. Suhtlesime inimestega, keda tundsime. Olime roolis. Või OK jutukas. Igatahes roolis!
Tänaseks oleme loovutanud juhtimise algoritmidele. Lõplikud leheküljed on asendunud lõputute märguannete ja lakkamatult uuenevate uudisvoogudega, mis ründavad meid igalt ekraanilt – taskust, töölaualt ja isegi auto armatuurlaualt, kust füüsilised nupud on peletatud puutetundlike menüüde rägastikku.
Me ei otsi ega avasta enam ise, vaid istume passiivselt ja laseme endale sisu pähe valada. Oleme kaasreisijad ja isegi ei muretse selle üle.
Pidev infotulv ja killustatus ei hävita mitte ainult lugemisharjumust, vaid sööb ära inimese baasvõime millelegi keskenduda ja süveneda.
Kui kaob püsivus, kaob võime lahendada ülesandeid, mis nõuavad enamat kui kolmesekundilist reaktsiooni. Inimese aju potentsiaal on küll endiselt alles, kuid oleme selle vahetanud mugava, vilkuva ja lõputult rulluva pealiskaudsuse vastu.
Eestlased elavad eneseimetluse illusioonis
Ei PISA-test, IQ mõõtmine ega ükski valikvastustega küsimustik või eksam ei ole lõplik tõde. Kui saadki 100 ja rohkem punkti – tubli on. Maksimumtulemus!? Väga tore. See näitab, et võrdluses teistega oled konkreetsete oskuste poolest hea või väga hea. Kõik.
Me taome endale vastu rindu: Eesti on hariduse imemaa, teatrirahvas ja lugejarahvas. Kui Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriigid kurdavad, et inimeste keskendumisvõime, loogiline mõtlemine ning funktsionaalne lugemisoskus käivad alla, vaatame meie rahulolevalt peeglisse. Kõverpeeglisse!
Kui nühkida maha rahvusvaheliste edetabelite klantspilt, vaatab Eesti uuringutest vastu süvenev sotsiaalne kihistumine, kus vaimne vorm ja kultuur on muutumas kättesaadavaks vaid kitsale ringile.
Gümnaasiumgi on – uue kooliaasta algusele tagasi vaadates – ühtedele kättesaadavam kui teistele. Üks halb hinne viiendas klassis, madalam eksamitulemus või järele vastatud aine võis keskmist alandada sedavõrd, et tublide sahtlist visati õppur jääkide kasti.
Kõigile gümmaasiumidesse kohti ei jätkunudki – ei pidanudki, sest plaan nägi ette 40% noorte kutseõppesse suunamise, ainult et sellest unustati eelnevalt rääkida. Vaadake ise, kuidas saate, lollid. Upsi-deisi.
Kui OECD avaldas täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC tulemused, võis haridusminister šampanjapudelil korgi maha lüüa: Eesti täiskasvanud on lugemises, matemaatikas ja probleemilahenduses maailmas kuuendal kohal, kohe Põhjamaade ja Jaapani kannul. Meie 15-aastased troonivad PISA tipus. Keskmisest kõrgem tulemus. Ainult et keskmine ise on…madal. Statistiliselt on tulemus super, sisuliselt hapralt halb.
Tänavu ilmunud Eesti inimarengu aruanne „Haridus ühiskonna peeglis“ paneb sellele enesepettusele täpse diagnoosi: me põeme PISA-pimedust.
Nagu Tartu Ülikooli teadlane Mihkel Solvak aruande arutelul Riigikogus tabavalt osutas, püsib Eesti keskmine tulemus küll kõrgel, kuid selle varjus toimub ohtlik polariseerumine. Keskmise taga on kihistumine.
Inimarengu aruande peatoimetaja Eneli Kindsiko ütles otse, et Eesti hariduslõhe on väheste ressurssidega koolis õppiva ja nõrga sotsiaal-majandusliku taustaga lapse nägu.
See lõhe ei jää koolimaja seinte vahele. See jõuab aastate pärast ringiga riigieelarvesse, politseistatistikasse, vaimse tervise kriisi ning sotsiaal- ja tervishoiukuludesse.
Me toodame ühes otsas tippspetsialiste ja teises otsas inimesi, kellel puudub elementaarne vaimne turvavõrk, et keerulises maailmas mitte manipuleeritavaks jääda.
Raamat on liiga raske kätte võtta
Kõige valusamalt paistab vaimne lõhe välja lugemises. Emeriitprofessor Marju Lauristini juhitud mahukas raamatuaasta lugemisuuring „Eestlane loeb“ sundis raamaturahvast roosasid prille eest võtma.
Jah, me loeme rohkem kui keskmine eurooplane, ja palju rohkem kui keskmine ameeriklane. Jah, meil on üle poole elanikkonnast endiselt püsilugejad, kes hoiavad vaimu virgena ja taastoodavad lugemisharjumust ka oma lastes.
Kuid mündi teine külg on tuhm: tervelt kolmandik Eesti täiskasvanutest on raamatutest sisuliselt võõrdunud. Iga seitsmes inimene ei võta raamatut üldse kätte ja teine sama suur hulk teeb seda korra või paar aastas – kui teeb. Selliste uurimuste puhul on õhus alati küsimus, kui ausalt sa julged tunnistada, et ei loe!?
Veelgi kõhedam on see, mis toimub kodudes. Uuringust selgus, et kolmandikus Eesti peredest ei räägitagi raamatutest mitte kunagi ning vaid seitsmel protsendil kodudest arutletakse loetu üle sageli ja elavalt. Kui kodus raamatut avatud kujul ei nähta ja sellest ei räägita, ei sünni ka harjumust pikemasse teksti süveneda.
Lisaks on noorte seas peaaegu nullini kahanenud harjumuspärane eestikeelse paberraamatu ajaviitelugemine – need noored, kes loevad, teevad seda üha enam inglise keeles ja digiplatvormidel.
Lauristin juhib tähelepanu millelegi, mis peaks iga väikeriigi kodaniku tõsiselt murelikuks tegema: noored ei tunne enam eesti autoreid nimepidi ning lagunenud on kunagine kultuuriline püramiid – ühised tüvitekstid, kujundid ja viited, mille najal üks rahvus üldse üksteisest aru saab. Kui kaob ühine tekstiruum, kaob ka võime pidada ühiskonnas sisulist dialoogi.
Lugemishuvi langus paistab välja trükikodade statistikast. Eesti raamatute keskmised tiraažid on kahekümne aastaga kahanenud mitmest tuhandest mõnesajani. Väike tiraaž tähendab kallimat omahinda, raamatupood peab ellujäämiseks tegema juurdehindluse. Nii see hind tõuseb.
Kui värske kõvakaaneline teos maksab poes kolmkümmend viis või nelikümmend eurot, peab ostja olema kas väga jõukas või tõeline fanaatik, et seda pere toidukorvi kõrvalt koju tuua. Raamatukogust saab laenutada – ja laenutataksegi. Poppidele teostele on kuudepikkused järjekorrad.
Kodused raamaturiiulid seisavad jõude, ja mõnigi on mõttetu mööblitüki üldse välja visanud. Ameeriklastest pole suur osa raamaturiiulit elus näinudki ja osa meist liigub samas suunas.
Miljon teatrikülastust aastas – mina teen 30!
Tühja see raamatu lugemine. Käime ju teatris ja tarbime kultuuri! Statistikaameti kultuuris osalemise uuringud maalivad esmapilgul samuti ilusa pildi, ent süvenedes selgub, et too kuulus “miljon teatrikülastust aastas” ei tähenda sugugi, et kogu rahvas teatris käiks. Aasta jooksul jõuab teatrisse vaid umbes kolmandik elanikest.
See tähendab, et saale täidab üks ja seesama kitsas, maksujõuline ja kultuuriliselt aktiivne seltskond, kes vaatab ära viis, kümme või viisteist lavastust aastas.
Eestis on sadu tuhandeid inimesi, kelle jaoks teater, kontsert või näitus on muutunud kättesaamatuks teiseks reaalsuseks. Etenduskunsti asemel on õhtune õlu, kurtmine kehva elujärje üle ja… ekraan, kust näiliselt tasuta saab meelelahutust piiramatutes kogustes. Kultuurist ja vaimsusest on Eestis saamas luksuskaup.
Kultuuriministeeriumi tellitud mittekülastajate uuringud ja Statistikaameti andmed kinnitavad aastast aastasse üht ja sama: huvi ei ole kuhugi kadunud, kuid raha teatri ja kontserdi jaoks lihtsalt ei jagu. Teatriskäik kahele on – taas keskmiselt ja tunde pealt, sest olen sage teatrikülastaja (rikkur ilmselgelt!) – vähemalt sada eurot.
Lisaks ostan oma lastele (ikka kahekaupa) teatripileteid. Kontserdil, näitusel, kinos ja raamatupoes käin ka – kuus umbes pool tuhat eurot kulub nö viisakale meelelahutusele kindlasti. Mõnikord palju rohkem. Ma tean, mis on kultuuritöötajate keskmine palgatase.
Ma ei oska muud moodi neid tunnustada tehtu eest kui ostes pileti või raamatu. Sest kui ma seda ei teeks, siis oleks rumaluse levik nagu mitme peaga lohe, keda surmata ei õnnestu. Mina ei saa osa kultuurist ja minu külastuse võrra jääb tegijate rahakott õhemaks.
Mis omakorda tähendab, et neil pole võimalusi teha kunsti, ja neil pole ka, kellele seda teha – kui enamus meist mõtleks, et liiga kallis ja parem vahin ekraani.
Lollust jagatakse tasuta!
Olemegi jõudnud elevandini toas. Tema olemasolu on fakt, millest piinlikkust tundes mööda vaadata ning mahedat ümbernurgajuttu ajada, tõstes kontekstist välja vaid neid uuringutulemusi, mis rõhutavad meie haritust ja kultuurilembust. Juttu veeretatakse nii enesekindlalt, et hakka või uskuma.
PISA testi väga head tulemused ja miljon teatrikülastust aastas – oleme ju tubli(ma)d! Taas oma kogemuse pealt – pretendeerimata üldistamisele – see, mida lastele koolis õpetatakse ja mida neilt hea hinde saamiseks nõutakse, ei ole see, mida pidada harituseks.
Faktipuru ja mõni üksik väga hea õpetaja, kes sütitab ja suudab noorele oma aine põnevaks teha nii, et ülikoolis vastava eriala valimine on loogiline jätk – see üleüldist ning tegelikult kõigiti tajutavat mandumist ei peata.
Brainrot on tasuta. Algoritmi valitud lühiklipid pakuvad pikas koolipäevas vaheldust. Raamatusse süvenemine nõuab aega ja keskendumist, aga aega on vähe ja keskendumiseks on vaja luua rahulikud tingimused.
Me oleme paarikümne aastaga muutnud paradigmat ja saanud ühiskonna, kus süvenemine on luksus, kultuur on kallis ja raamat raske. Aga algoritm, see kurdistav ja nüristav, on kõigile tasuta.
Lisame supile veel soola ja pipart. Ääremaastumine Eestis jätkub. Postkontorid pannakse kinni, isegi Raplas ei ole enam pangakontorit, perearstid lähevad pensile ja raamatukogude kulusid tahetakse kokku tõmmata.
Teater võib klubimajja tulla, aga klubimaja ülalpidamine on kallis. Muidugi on kohti, kus kultuurielu õitseb ja tegutsevad kohalik näitering, raamatuklubi ja kudumiskool. Kõik siiski marjamaale ei mahu.
Kui vald otsustab raamatukogud ühendada ja kaotab haruraamatukogu, on kaugest külast kadunud viimane valgustatud vaikuseruum.
Nii asendabki ekraan taskus või toas kõike seda, millest on jäädud ilma kas raha puudumisel või ebamugava asukoha tõttu. Tekib apaatia, tekib huvipuudus. Meelelahutust pakuvad alkohol ja Meie Mees. Tik-toki videod ja tudi-mudijate draamad. Elu on sitt, aga kuidagi elatud ikka saab.
Maskid on langenud. Kes vastutab? Ikka ise
Eesti sotsiaalmajanduslik reaalsus on osa üleilmsest kognitiivsete võimete langusest. Ja teistpidi: väljasurev kultuurihuvi, uudishimu teada saada, mis on metsa taga ja kuidas liblika lend mõjutab tervikut, nudivad soovi elus sisuliselt edasi jõuda, end mõtestada. Mis omakorda toob kaasa juhmistumise.
Me ei jää rumalamaks mitte sellepärast, et eestlase geenid oleksid äkitselt kehvemaks läinud. Me jääme vaimselt vaesemaks sellepärast, et vaimsust hoidev keskkond tõmbub koomale.
Ma ei taha elada veel lõhestunumas Eestis, kus ühed ja samad käivad sada korda aastas teatris ja kontserdil, ostavad raamatuid ja kindlustavad järjepidevuse; ja teised peavad leppima lihtsamat sorti sodiga, mida saab ekraani kaudu.
Olla ääremaastumise ja majandusliku surve tõttu välja lõigatud ühisest kultuuriruumist, tõugatuna algoritmide etteantud brainrot – maailma on masendav – ei ole asjakohane lohutada, et küla ju elab, raamatukogu on lahti, haridus on tasuta, poest saab süüa ja seinast raha. Ärge ostke viina, ärge kuulake jama, ärge kiunuge, olge head kodanikud. Elagu Eesti!
Pooleteise miljoni elanikuga riigile ei ole rumalamaks muutumine pisike kultuuripoliitiline iluviga, vaid tõeline ja tuntav ning käega katsutav eksistentsiaalne oht.
Rahvas, kes ei jaksa või ei taha enam osta emakeeles kirjutatud raamatut ega saa ühises kultuuriruumis oma mõtteid vahetada ja koos olla, kaotab varem või hiljem võime ka oma peaga mõelda.
Paradoksaalsel kombel on “oma peaga mõtlemine” kõiksugu ultrameelsete, soolapuhujate ja elukõutside lipukiri. Nemad on osavad ekraanide kaudu meie ellu ronima. Võimalik, et “oma peaga mõtlemine” ongi juba kohal, sest brainrot on ju tasuta. Aga see ehe ise mõtlemine, arutlemine, seoste loomine? See on… keeruline. Raamat on raske.
Me kõik jääme rumala(ma)ks. Me kõik saame surma.
Kui mul on valida, siis ma tahaksin surra kõrges vanaduses ja rahulolevalt, tänulikuna sisuka elu eest. Soovin sedasama meile kõigile. Elame kaua, liigume, loome ja lehvitame ja leiame tarkuse peatada lolluse võidukäik.
Pane see telefon ära!
Aitäh Kermo Murel ja EiK. Kaanepilt: Jaanis Ermann