Kunstlik seemendamine ehk Miks usume pigem AI-d kui lihast inimest? UUS LUGU

0
The Irish Times`is ilmus kirjaniku Richard Pine`i essee “There are lies, damned lies and AI: why I despise ‘artificial intelligence’”. Autor võrdleb masinaru kunstliku seemendamisega. Loetu inspireeris Ylle Rajasaart mõtet edasi arendama. Lehma ja lõokese ristamisel sünnib omapärane muinasjutuelukas, aga elulooma temast – nagu ka AI enesekindlatest valedest – ei saa.

Ulmekirjanik ja Bookeri auhinna laureaat M. John Harrison on tabavalt öelnud, et kõnnime silmad pärani kinni kimbatusse, eirates lihtsat tõsiasja: igal teol on tagajärjed.¹

Tehisintellekti puhul näeme neid tagajärgi juba nüüd. Pilt on korraga koomiline ja õõvastav. Oleme jõudnud punkti, kus inimesed vaidlevad lihast ja luust autoritega selle üle, milliseid raamatuid nood on kirjutanud – AI ju ütles, et see raamat on olemas. Näita ette!

Iiri kirjanik ja kriitik Richard Pine tunnistas augustikuises essees, mille The Irish Times avaldas, et veel üsna hiljuti seostus lühend AI tema peas üksnes kunstliku seemendamisega (artificial insemination).

Kui ta lõpuks tehisaruga vahetult kokku puutus, võrdlus võimendus. Pine`i hinnangul istutab tehisaru inimese teadvusse kunstlikult midagi, mis seal loomulikul teel poleks tekkinud – ladusalt pakendatud valesid. Ja kuigi see on vaid hinnang, tuleb korüfeega nõustuda. Tuhanded nõustuvadki.

Kunstlik seemendamine on üsna vastuolulisi emotsioone tekitav protsess. Mul on aastast 1997, mil töötasin Audru sovhoosi eliitlehmalaudas lüpsjana, assistendi kogemus. Veterinaar kutsus hakkaja tüdruku appi vissit viljastama. Pidin hoidma kirju lehma musta saba kinni ja parema käe kaelani looma pärasoolde viima.
Silme ees suure looma taguotsa keskpunkt, õlani kiletatud käsi libestiga koos, sukeldud ettevaatlikult ja lojusega hellalt kudrutades ta sisemusse. Sooja si.ta lendab näkku, sest loom on loom ja tema tagapalede keskpunkt satub olema kohakuti su suudlemata tütarlapsenäoga.
Su ainus ülesanne on fikseerida emakakael, et veterinaar võiks seeme õigesse kohta viia; ja ise ellu jääda, sest surra lehma sõralöögist, nägu s.tane, on suhteliselt kurb. Eriti kui oled 18.
Siis räägidki lehmale hellal häälel, et pull on tegelikult väljamõeldis, kõik vasikad sünnivadki süstla otsast. Ja lehm vaatab sind oma märgade pruunide silmadega, s.tub ja röhitseb ning hakkab siis rahulikult mäletsema. Kuniks ta udar ei pakita, on elu suhteliselt muretu.
Pange sinna pe.se, mis parasjagu käepärast on. Lõokeeli või ohakaseemneid. Peaasi et süüa saab ja lüpsimasin sügab piimapaisu ära.
AI andmetel see raamat on olemas. Kus siis!?

Pine’i lugu algas tavapärasest suhtlusest oma doktorandiga, kes uuris, kust saaks ühe kindla Pine’i kirjutatud raamatu. Pine vastas rahulikult, et ta pole sellist teost kunagi kirjutanud.

Sellega võinuks lugu lõppeda, ent doktorant ei jätnud jonni. „Aga te peate ju olema selle kirjutanud,“ jäi noor teadlane endale kindlaks. „See on internetis olemas.“

Internet tähendas seekord ChatGPT vestlusakent. Kui Pine hakkas asja lähemalt uurima, selgus, et tehisaru oli tema nimele juurde luuletanud lisaks küsitule veel kaks samateemalist raamatut, millest autor ise midagi ei teadnud.

Tšurr! Stopp! Peatus!
Absurdne olukord.
Kuidas?
Miks?

Doktorant, kraadi omandav tulevane tippteadlane, kelle töö sisuks on allikate ja faktide kontrollimine, usaldab Chat GPT hallutsineeritud vastuseid rohkem kui lihast ja luust inimest, kes justkui on nimetatud teoste autor.

See juhtum ei ole ainus. Pine`i kolleeg, professor, rääkis talle üliõpilasest, kes esitas essee, mille kasutatud kirjanduse loetelus seisis viisteist (15!!!) olematut teost. Tudeng väitis nägu sirge peas, et oli neid kõiki töö kirjutamisel kasutanud.

Kui sarnasesse olukorda sattunud raamatupidamise emeriitprofessor Richard Murphy läks ChatGPT-lt otse aru pärima, kust pärineb tema nime all ringlev olematu essee, sai ta emotsioonitu vastuse: süsteem tunnistas „eksitust“, mis tekkis „usutavalt kõlavate artiklipealkirjade ja ilmumisaastate genereerimisel“.

Ei mingit häbi ega vabandust – lihtsalt tööprotsessi kirjeldus. Absurd.
Kunstlik seemendamine, kui lubate.

Masin ei otsi tõde vaid sobivat sõna

Et mõista, miks lobarobotid udutavad, tuleb loobuda ühest kergelt kinnistunud ettekujutusest. Keelemudel ei ole digitaalne raamatukoguhoidja, kes käib tagatoas kartoteegist fakte kontrollimas.

Tehniliselt on tegu tõenäosusliku tekstigeneraatoriga. Kui esitada sellele küsimus mõne autori teoste kohta, ei kontrolli see ilmumisandmeid, vaid arvutab hiiglaslike tekstimassiivide põhjal välja, millised sõnad võiksid selle inimese nime ja teema järel kõige loomulikumalt kõlada.

Tulemus näeb välja täpselt nagu päris bibliograafia: sobivalt kõlav pealkiri, loogilisena tunduv kirjastuse nimi, usutav ilmumisaasta. Sisu taga on aga tühjus.

Inimene vaimustub oma masinatest

Huvitaval kombel ei ole hirm ja vaimustus „mõtlevate masinate“ ees midagi uut, nagu ka Pine oma essees meenutab. Inimkond on oma teadmisi mehhaniseerinud vähemalt teisest sajandist eKr, mil Kreekas valmis astronoomilisi arvutusi teinud Antikythera mehhanism.

Möödunud sajandi viiekümnendatel ehitati Edinburghi ülikoolis kõnesüntesaator PAT (Parametric Artificial Talker), mille peale poeet Lawrence Durrell ennustas kümmekond aastat hiljem ajastu saabumist, mil „vigane ja visionäärne arvuti“ avaldab esimese luulekogu.

Geniaalne matemaatik Alan Turing hoiatas juba 1948. aastal oma töös Intelligent Machinery masinintellektiga kaasnevate eetiliste karide ja kaose eest.

Kohe kaheksa aastakümmet (78 aastat) on Turingi hoiatusest alates mööda kihutanud. Toonaste ja tänaste arvutite jõudluse vahe ulatub miljarditest kvadriljonite kordadeni.

Tavaline nutitelefon on 1948. aasta tipparvutist üle nelja miljardi ning tänapäeva superarvuti enam kui nelja kvadriljoni korra kiirem.

Kui toona eksisteeris maailmas vaid käputäis toasuurusi masinaid üksikute teadlaste käsutuses, siis täna on võrgus 6,3 miljardit inimest ja kümned miljardid nutiseadmed.

Masin ise ei valeta pahatahtlikkusest, sest tal puudub kavatsus ja südametunnistus. Vale saab eluõiguse alles hetkel, kui inimene selle mugavusest ära kopeerib, oma tööle või artiklile külge kleebib ja käibele laseb.

Masina eksitus kinnistub inimeste loodud ruumis.
Masin ei valeta vaid otsib sobivat vastet.
Arvutid huugavad.

Probleemi ei lahenda piirangud ega nuhkimine

Tehisaru arendajad püüavad hallutsineerimist pidurdada süsteemidega nagu RAG (Retrieval-Augmented Generation). Mudel seotakse kindlate andmebaasidega ja sel keelatakse väljaspool etteantud allikaid oletusi teha. Lisaks luuakse järelkontrolli algoritme, mis väiteid enne ekraanile ilmumist teadmusgraafikutega kõrvu panevad ja võrdlevad.

See vähendab vigade hulka, kuid ei kaota neid täielikult – kui algandmebaasis on müra või otsing leiab vale lõigu, kordab masin seda sama enesekindlalt edasi.

Ja lobarobotilt küsija usub.
Rohkem kui lihast inimest, kes ütleb “pole teinud”.

Sama reaalsusega maadlevad ülikoolid ja kirjastused. Esialgne lootus, et spetsiaalsed AI-detektorid püüavad petturid automaatselt kinni, jooksis liiva liiga suure valepositiivsete vastuste hulga tõttu.

Ka tudengitelt privaatsete vestluslogide nõudmine on tupiktee: logisid saab hõlpsasti kohendada ja inimesel peab säilima õigus oma tooreid mõtteid ilma järelevalveta katsetada.

Hoopis nn vanakooli lahendused on asjaks – töö suuline kaitsmine, reaalajas arutelu ning range põhimõte, et väljamõeldud viide tähendab kohest läbikukkumist.

Eestis on nii Tartu ülikool kui ka TalTech valinud pragmatilisema lähenemise. Tehisaru kasutamist ei keelata, kuid selle abi tuleb töös ausalt lahti kirjutada ning olematu allika esitamine läheb üheselt kirja akadeemilise petturlusena.

Eesti ajakirjandustoimetustes kehtib sarnane loogika: masin võib aidata intervjuud üles kirjutada või suurt andmemahtu sorteerida, aga iga fakti, nime ja tsitaadi eest vastutab alati toimetuse inimene. Kui pilt või tekstiosa on loodud tehisaru abil, tuleb see ära märkida.

Kust läheb piir tehisaru ja pärisaru vahel?
Pilditöötluses on see järjest keerulisem, sest sisse ehitatud AI on kogu aeg kohal.
/See on juba uus lugu/

Kaotatud usaldus on igaveseks kaotatud

Oma arutluse lõpus toob Richard Pinelihtsa inimliku paralleeli: kui poliitik jääb valetamisega vahele, kaotame tema vastu usalduse. Kui elukaaslane petab, mõraneb suhe.

Miks me siis suhtume nii leebelt masinasse, mis toodab usutava näoga väljamõeldisi, ja laseme sel enda eest tööd teha?

Tehisaru on tööriist, mille võimekusel on (veel) mingid piirid. See oskab lauseid moodustada, pakkuda ideede puudusel vaatenurki ja säästa aega rutiinsete töölõikude juures.

See töötleb andmeid ja loob töödeldud andmetest tabelid, graafikud, visuaali, mida on lihtne hoomata. Ja kui see hallutsineerib, siis proovib see inimesele meele järele olla, pakkudes masina jaoks loogilist vastust. Isegi kui see on masingenereeritud.

Masin ei tea, mis on tõde ja mis tegu.
Masin ei tea, kas küsija on laisk või loll.
Masin ei vastuta oma vastuste eest.
Masin ei saa laisale anda virku vastuseid.
Aga ta püüab! Sest inimene on ta selliseks teinud.

Niipea, kui inimene annab oma peaga mõtlemise ja vastutuse üle masinale, sõidab käru kolinal rappa. Ei, see ei ole üksnes õppejõu või lugeja petmine. See on iseenda petmine.

Põrgutee on sillutatud loogikavigadega.
Hallutsinatsioonidega, mis meenutavad päris asja.
Kunstlik seemendamine.

Abivalmis arukast masinast, mille võimekusse ja tarkusesse usume ja mida kiidame kui ajasäästjat, on kiiresti saamas inimese mõtlemisvõime mõrvarelv.

See võtab meilt töökohti, see murrab läbi meie ehitatud väravaist, see petab auväärseid professoreid – ja see ei tee seda mitte sellepärast, et sel oleks mingi isiklik agenda. Ei. See teeb seda, mida inimene promptib. Ja ei saa parimalgi juhul vastutada selle eest, kui inimene vastutust võtmast keeldub.

Ja siis te küsite, miks on nii palju neid, kes ei tee vahet tõel ja tehislikul?
Vastutuse võtmine on üks ebamugavamaid asju siin maailmas.

Maskid langevad: Me kõik jääme lolli(ma)ks

Esimest korda oma (loodetavasti) Jumalale üsna meelepärases elus on mul tekkinud kahtlus, et Looja – kui ta maailma lõi – ei mõelnud ka kogu kontseptsiooni päris lõpuni. Kuue päevaga lõi, seitsmendal puhkas. Tehtuga rahul: „Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea“ (1Ms 1:31)

Sest Jumal olla loonud inimese oma näo järgi.2

____________

1„We are just walking in a dream into a desperate situation. Somehow somebody has got to remind us that every action has consequences and that we’re ignoring them.“

Tsitaat pärineb Lisa Allardice’i intervjuust M. John Harrisoniga pärast seda kui Harrison oli võitnud 2026. aasta Bookeri auhinna romaaniga The End of Everything.

Harrison vastas küsimusele, kas ta tunneb inimkonna suhtes lootust: „No, I don’t feel any hope at all“. Täpsem tõlge fraasile “walking in a dream into a desperate situation” kõlaks „kõnnime unes meeleheitlikku olukorda“ (The Guardian kasutas pealkirjas väljendit dream-walking).

Allikas: The Guardian (11.11.2026): ‘We are dream-walking into a desperate situation’: the Booker prize winner on his sci-fi alien invasion wakeup call ↩

2„Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea. Siis sai õhtu ja sai hommik – kuues päev. Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud. Ja Jumal oli lõpetanud seitsmendaks päevaks oma töö, mis ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigest oma tööst, mis ta oli teinud.“

Tsitaat pärineb 1. Moosese raamatu loomisloost (1Ms 1:31–2:2, 1997. aasta eestikeelne piiblitõlge). Samas peatükis (1Ms 1:27) on ka viide inimese loomisele: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema.“

Täpses piiblitekstis ei öelnud Jumal kordagi, et loodu on hea, vaid ta nägi ja vaatas seda. Esimesel päeval nägi ta, et valgus oli hea (1Ms 1:4), ning kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda päeva loomistööde järel kordub viiel korral vormel „Ja Jumal nägi, et see oli hea“ (1Ms 1:10, 12, 18, 21, 25). Teise päeva ehk taevalaotuse loomise puhul puudub hinnang „hea“ tekstis üldse; alles kuuenda päeva lõpus hindab Looja tervikut sõnadega „väga hea“.

Allikas: Eesti Piibliselts (Piibel.net) – 1. Moosese raamat 1:1–2:3 ↩

Avatar photo

Ylle on Accelerista/Liikleja lehe vastutav väljaandja. Peatoimetaja aastani 2020 ja alates 2026. Laia silmaringiga, terav ja vahetu stiiliga ajakirjanik ning produtsent. Saanud kõvasti tunnustust ja auhindu – sellest tähtsamaks peab teadlikku ja teaduspõhist tegevust, mis teeb seesinasest maailmast elamisväärsema paiga kõigi jaoks. Fookus on uutel tegijatel, keda kaasata ja toetada ning anda neile Liikleja näol väljund – et kvaliteetne tehnika- ja tehnoloogiaajakirjandus kestaksid.

Jäta kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.