Miks ma lihtsalt ei lähe? Miks sina lihtsalt ei lähe ja ikka diivaninurgal konutad, mõeldes, et elu pole piisavalt värviline? Kaspar Komissarov võttis kolmerattalise rolleri ja tegi Eesti-tripi.
Meil kõigil on mingisugused veidrad mõtted ja ideed, mille kohta me päris täpselt ei tea, et kust nad pärit on. Minul on üks selline juba aastaid peas keerelnud. Ma ei tea, miks ja kust ta tuli, aga ära ta minna ei taha.
Nii kaua kui mäletan, olen tahtnud teha Eestile ringi peale. Ma ei pea silmas piinlikult täpset piiri läbimist. Kui kuskilt jääks paarsada kilomeetrit puudu, ei oleks tegu maailma lõpuga. Kuid suures pildis tahan Eestile ringi peale teha. Miks?
Eesti on väike, kuid tahan ise kogeda, kui väike. Kui erinev on Põhja- ja Lõuna-Eesti? Kui kaua sellise teekonna läbimine aega võtab? Selline rännak ei tohi kindlasti olla lihtne. Olen läbinud rahvatriatloni ning just tänu sellele tean, et iga asi, mis on natukenegi midagi väärt, peab endas peitma pingutust. See seaduspära kehtib peaaegu kõige kohta.
Nii ma ühel hommikul ärkan. Sama mõte kuklas pommitamas. Joon hommikukohvi ja tekib mõttevälgatus: „Aga miks ma lihtsalt ei lähe?”
Helistan elukaaslasele, et täpsustada meie selle nädala plaani. Justkui tellitult selgub, et minu kodusolek järgnevatel päevadel ei ole ilmtingimata vajalik. Nüüd tekib päriselt suur küsimus: „Millega ma ümber Eesti sõidan?”
Kas sport- või elektriautoga? Või… rolleriga!?
Analüüsin oma peas erinevaid võimalusi.
Jalgratas. Olen just hankinud endale maanteeratta. Mis saaks olla lahedam kui jalgrattaga Eestile ringi peale tegemine? Kui palju inimesi sellise hulluse teoks on teinud? Äkki mind kutsutakse pärast isegi televiisorisse? Aga… Ma olen kõige rohkem päevaga sõitnud umbes 100 kilomeetrit. Selleks, et jalgrattaga Eestile ring peale teha, läheks mul kindlasti vaja rohkem kui paar päeva…
Porsche. Mul on hobiautoks Porsche 911 Carrera 4. Tundub sõiduks ideaalne aparaat. Saaksin nautida kurvilisi teid ja kindlasti ka mingeid sirgeid. Ühtlasi oleks see hea võimalus tuulutada natukene liiga pikalt garaažis seisnud autot.
Pean ausalt tunnistama, et pärast lapse sündi on 996 leidnud natukene liiga vähe kasutust. Kui enne mahtus kogu minu pere autosse ära, siis nüüd on see natukene keerulisem. Tuleb välja, et väikelapsega ei olegi 911 kõige praktilisem.
Mingil määral oleks Porschega ring ümber Eesti kindlasti ka pingutus. Okei, tegelikult vist mitte. Autol on küll raske sidur, aga nii raske see nüüd ka ei ole…
Ioniq 5. Olen värske elektriauto omanik. Mina, kes esimesi elektriautosid nähes ütlesin kõva häälega välja, et ma ei oma kunagi sellist sõiduvahendit. Auto peab tegema häält ja värisema. Elektriauto on autohooliku õudusunenägu.
Ja siin ma nüüd olen, kaks kuud elektriautoga ringi sõitnud ja selle käigus Hyundai palgata müügimeheks hakanud. Ma tõesti ei leia auto juures palju, mille üle kurta.
Esiteks on auto vaikne. Cupra Leon VZ roolist uuele platvormile” kolides on tunne lausa selline nagu istuksin kirikus.
Teiseks on auto sujuv. Mitte ühtegi nõksatust, absoluutselt kõik on lineaarne. Ja nüüd kõige olulisem. See on üks väheseid alla 5 meetri pikkuseid autosid, kus saan istuda oma tavapärases sõiduasendis nii, et minu selja taga on päriselt ruumi.
Tegelikult oleks üpris huvitav teada saada, mitu korda peab elektriautot Eestile ringi peale tegemise käigus laadima. Samas on auto liiga mugav. Teekond oleks liialt lihtne. Kokkuvõttes – igav.
Piaggio MP3 300 Business. Lugeja võib nüüd küsida: „Mis pagana asi see on?” Kas see on see kolmerattaline kastiauto, mida Itaalia filmides näha võib? Vastus – jah, see on kolmerattaline, kuid ei, see ei ole kastiauto.
Tegemist on kolmerattalise rolleriga. Kui kastiautol on ees üks ratas ja taga kaks, siis sellel on rattad jaotatud vastupidiselt. 300 näitab, et aparaadil on ühesilindriline 278 cm³ mootor. See arendab 17 kW. Tippkiirus küündib 120 km/h-ni. Mugavalt võib end tunda sõites 95 km/h. Sellisel juhul ei ole tunne, et istme all kohe midagi plahvataks. Business näitab ka midagi. Võib-olla seda, et rolleril on pruuni nahaga kaetud iste?
Rolleriga olen sõitnud ühe suve. Selle jooksul olen teinud ühe retke, läbides umbes 350 kilomeetrit mööda põhjaranniku kurvilisi teid. Kuid see ei ole võrreldav 1500 kilomeetri läbimisega. Sellest hoolimata olen müüdud. See on täpselt see aparaat, millega Eestile ring peale teha.
Esiteks on ilma plekkpurgita sõitja ümber absoluutselt kõik lähemal. Teiseks on rolleriga nii pika distantsi läbimine kindlasti pingutus ja annab mulle reisi lõpuks rohkem tagasi kui Porsche või Ioniq.
Kolmandaks ei saa ma rolleriga sõites oma mõtteid muusika või taskuhäälinguga summutada. Seetõttu peaksin terve sõidu päriselt iseenda ja oma mõtetega veetma.
Otsustatud. Aega läks täpselt nii kaua, et sain hommikukohvi joodud. Teen lahti ilmateate. Hämmastav – järgnevateks päevadeks ei lubata tilkagi vihma.
Millegipärast on mulle kuskilt kõrvu jäänud, et Eesti ring on umbes 1500 kilomeetrit. Hindan oma võimeid ja arvan, et 500 kilomeetrit päevas sõita on paras füüsiline pingutus. See tähendab, et ringi tegemiseks kuluks 3 päeva.
Kindlasti ei jälgi ma piinliku täpsusega kaarti. Mulle meeldib kõhutunde järgi lihtsalt kulgeda. Ainsad kindlad peatuspaigad on ööbimiskohad: esimesel ööl Valga kandis, teisel Peipsi ääres.
Homme algab seiklus. Aastaid kuklas olnud mõttest on umbes tunniga saanud konkreetne plaan. Mida paganat ma kõik need aastad ootasin?
Las podiseb
Hommikul ärkan varakult. Täna hakkan sõitma. Korralik hommikusöök ja kell 7 olen rolleri garaažist välja ajanud. Las podiseb. Minu kirjeldamatu kaastunne liikuvate mehaanikakomponentide vastu on üks põhjus, miks ma elektriauto soetasin.
Laps jookseb pidžaamas minu juurde, kallistab ja lausub tähtsalt: „Issi, ole ettevaatlik ja tule siis paari päeva pärast koju tagasi.” Uskumatu, ta on alles 3, aga juba targutab…
Alustan sõitu Paldiski poole. Plaan on sealt alla Haapsalu poole pöörata. Täna õhtuks olen Wagenküllis toa broneerinud. See on ainuke koht, kuhu ma täna enam-vähem kindlasti jõuda soovin. Kogu ülejäänud teekond selgub sõites.
Paarutan mööda Paldiskit, proovin leida kohta, kus saaks hommikukohvi. Pärast kahte ringi loobun. Olen laktoositalumatu ja millegipärast ütleb kõhutunne, et taimse piimaga kohvi ma siit ei leia. Sean kaks esiratast Noarootsi poole.
Roller peab end maanteel hämmastavalt hästi üleval. Vastutulevad veoautod ei häiri mind üldse. Pole ka eriline ime – Transpordiameti andmetel on aparaadi tühimass 256 kilogrammi.
Sõidan spidomeetri järgi 95-100 km/h. See on kiirus, millega tunnen end mugavalt ja roller ei ole veel päris viimasel piiril. Tahhomeeter näitab natukene alla 7000 pöörde. Punane ala hakkab 8000 juures.
Enne Haapsalut süttib armatuuril kollane tuluke. Bensiin hakkab lõppema. Selgub, et paagitäiega saan murevabalt sõita natukene rohkem kui 200 kilomeetrit.
Tekib kummaline võrdlus elektriautoga. Käike pole ja sõiduulatus sõltub tugevalt valitud kiirusest. Sarnasusi võib leida ka sõiduulatuses… Üks oluline erinevus siiski on – rolleri üheksaliitrise paagi saab täis kordades kiiremini kui Ioniqu 84 kWh aku.
Haapsalus saan kätte oma taimse piimaga hommikukohvi. Seni on kulgemine olnud kordades lihtsam kui eeldasin. Millegipärast ootasin seljavalu või mingit muud veidrat ebamugavust. Lisaks ei ole mul vaikuses vähemalt praegu veel igav hakanud.
Sõitmine on teraapiline elamus
Mulle meeldib aeg-ajalt lihtsalt sõita. Üldiselt mööda kõrvalteid. See on minu teraapia. Teraapiasessioon kestab üldjuhul pool päeva. Nüüd ootab mind aga kolme päeva pikkune sessioon. Teoorias võiks kõik mõtted läbimõeldud saada.
Haapsalust proovin mööda rannikut edasi kulgeda. Siin saan esimest korda nii-öelda karistada selle eest, et ma kaarti ei kasuta. Satun teele, mis lõppeb sadamaga. Saan seetõttu sõita umbes 50 km nii öelda tühja. Ma ei jõua selle otsa käigus meetritki oma tänasele ööbimispaigale lähemale. Linnades on märgitud, kui tegemist on tupiktänavaga. Miks maanteel sarnaseid märgistusi ei kasutata?
Virtsu kandis saan vihma. Pean täpsustama, et ma ei ole klassikaline mootorrattamatkaja. Mu varustus on matkapüksid, korralikud tossud ja mootorrattajakk. Roller on 95% ajast minu linnasõiduvahend.
Virtsu on üldse üks veider koht. Mul on juhiload aastast 2008 ja selle aja jooksul olen ainult korra pidanud halbade teeolude tõttu auto teeserva parkima. Just siin. Tookord sadas paduvihma ja rahet. Nüüd saan samas kandis taaskord paduvihma kraevahele. Ilmateade ei lubanud järgmiseks kolmeks päevaks tilkagi vihma. Virtsus sajab vist siis ka, kui midagi ei lubata.
Pärnus teen lõunasöögi ja võtan paagi täis. Teraapia juba mõjub. Jube hea on olla. Tobe irve on näol ja tegelikult tahaks juba edasi sõita. Toit iseendale tundub praegu kuidagi üleliigne.
Paarutan mööda rannikut Läti piirini, siin avan esimest korda telefoni. Pean kontrollima, kus see Wagenküll asub. E-kirja järgi ei võeta mind pärast kella seitset enam vastu.
Jõuan ööbimiskohta korraliku varuga. Esimese päevaga olen sõitnud 582 kilomeetrit. Sadulas olen veetnud ligi kaheksa tundi. Selg ega ükski muu kehaosa veel tunda ei anna. Väsimus on aga suur. Samal ajal on hinges seletamatu rahulolu.
21 aastat hiljem
See on päev mulle. Olen Lõuna-Eestist pärit ja ma ei mäleta, millal siin viimati täiesti üksinda käisin. Tänase päeva eesmärk ei olegi niivõrd edasi sõita, kui kulgeda mööda oma lapsepõlve radu.
Ööbimiskoht on siiski lukus: Värska sanatoorium. Õhtuks pean sinna jõudma. Kindlasti tahan kuskil metsajärves ujuda, käia vanaisa haual ja külastada oma sünnilinna Võru. Nii välja öeldult, tundub, et mul on täna rohkem teha kui eile.
Lõuna-Eesti hoiab mind. Sinine taevas ja päike. Käin Paganamaa vaatetornis ja selle lähedal väikeses metsajärves ujumas. Üks linnuke on kirjas. Mered ja ookeanid on küll toredad, kuid ühe Lõuna-Eesti lapse jaoks on ainuke tõeliselt mõnus ujumine ikkagi metsajärv. Vesi on soe, kolme sammuga on põhi jalge alt kadunud ja ümberringi valitseb vaikus.
Seejärel sõidan Rõuge Ööbiku0rgu. See on koht, mis mingil veidral põhjusel mulle alati rahu toob. See on maagiline paik. Siin on alati hämmastavalt vaikne.
Sain esimese rolleri 14-aastaselt. Halli värvi CPI Oliver City. Mäletan seda, nagu oleks see olnud eilne. Sõitsin sellega täpselt siia samasse kohta. Jalutasin mööda orgu ja ronisin torni otsa vaadet nautima.
Mineviku radatel käies läheb meel härdaks. Silmad lähevad märjaks ja mõtted hakkavad jooksma. Kui palju on vahepeal juhtunud, kui palju on muutunud. Kuid praegu mööda käänulisi teid kallutades tunnen end täpselt samamoodi nagu siis, kui CPI-ga mööda neid teid sõitsin.
Veel härdamaks läheb meel surnuaeda jõudes. Siia on maetud minu vanaisa. Inimene, kes on täiesti kindlasti süüdi selles, et mulle meeldivad motoriseeritud sõiduvahendid. Kuigi mu isa oli igasuguste mootorrataste vastane, oli just vanaisa see, kes mulle esimese rolleri hankis.
See roller oli kõige algus. Tänu väiksele CPI-le sain aru, mida tähendab vabadus. Sõita täpselt siis ja sinna, kuhu soovin. Kõik teed olid avatud, vaja oli ainult bensiini. Seda sai voolikuga vanaisa auto paagist välja imeda. Sellest ajast peale olen nautinud sõitmise teraapiat. Aitäh, kallis vanaisa.
Minu sünnilinn on väike. Juba esimese klassi lapsena kõndisin siin vabalt ringi. Kui kaheksa-aastane poiss saab üksinda linna ühest otsast teise jalutada, pole vabaduse tundmiseks isegi liikumisvahendit vaja.
Aastatega on linn siiski kõvasti muutunud. Minu lapsepõlves polnud siin ühtegi valgusfoori. Nüüd on fooriga ristmikuid lausa kaks!
Niimoodi mineviku radadel käies möödub päev kordades kiiremini, kui arvata võiks. Õhtuks jõuan Värskasse ja olen selleks hetkeks kindel ainult ühes asjas: see retk ei jää minu viimaseks. Ma tahan veel sõita, avastada ja näha.
Puhkepäeval sõitsin 382 kilomeetrit. Rolleri seljas veetsin kuus tundi.
Veel üks ring
Ärkan varakult ja alustan sõitu mööda Lämmijärve äärt Peipsi suunas. Sibulatee juba ammu ootab mind. Kui eilne päev möödus lapsepõlve radadel, siis täna tuleb läbida arvestatav kogus kilomeetreid. Tänane ööbimiskoht on kodu.
Veider… Esimesel päeval sõitsin mööda läänerannikut ja olin lihtsalt kohal. Nautisin kõike, mis mind ümbritses. Eile sõitsin mööda minevikku. Meenutasin lapsepõlve ja vaatasin tuttavaid kohti, mis olid aastatega väga palju muutunud.
Nüüd varahommikul sõitu alustades avastan, et mõtlen tulevikule. Mida ma tahan elus veel kogeda? Mida ma kindlasti näha tahan? Kus tahan käia? Kes tahan olla?
Tean, et tahan kindlasti näha oma last kasvamas. Tean, et tahan reisida… Tahan ära näha Ameerika, Islandi ja Jaapani. Mõte jookseb natukene kokku. Tegelikult tahan lihtsalt, et mu elus oleks võimalikult palju sama tunnet, mida tunnen nüüd siin ja praegu.
Kerge elevus, teadmatus, seiklus. Sõita ja näha seda, mis minu ümber on. Tunda end elus ja tervena. Soovi korral seisma jääda ja head kohvi juua. Ülekuumenemise korral vette hüpata.
Olen viimaste päevadega kolmerattalisega sõitnud üle tuhande kilomeetri ja tunnen end imeliselt. Olen teraapia läbinud. Midagi minu sees on teistmoodi. Olen rohkem kohal kui teekonda alustades.
Põhjaranniku käänulisi kurve kallutades tekib mul täiesti ajuvaba mõte: „Ma pean sõitma ümber Läänemere.” Kas seegi mõte peab aastaid mu peas küpsema, enne kui ühel hommikul lihtsalt sõitma hakkan? Sellise ringi jaoks on vajalik vist rohkem eeltööd kui üks tund…
Viimase päevaga läbin 602 kilomeetrit ja veedan sadulas kaheksa ja pool tundi. Kokku sai minu Eesti ringi pikkuseks 1566 kilomeetrit. Natuke jääb siiski kripeldama, et kaks Eesti suurimat saart jäid ringist välja. Ka neile pean kunagi jõudma.
Kodus rollerit garaaži ajades olen täiesti veendunud, et valisin teraapiasessiooniks ainuõige aparaadi. Samas pean tunnistama, et mõnes olukorras jäi 17 kW võimsusest väheks.
Kuigi sõiduvahendi võimete piiril sõitmine pakub mingit veidrat rahulolu, on kiirtee sellest hoolimata hirmutav. Maanteel veoauto taha jäädes on möödumiseks vajalik vähemalt viie kilomeetri pikkune sirge.
Ülejäänu osas on Piaggio MP3 ideaalne terapeut.
Fotod: Kaspar Komissarov. Piaggio rollerite kohta leiab infot siit