Euroopa Komisjon peaks aasta lõpuks valmis saama uuringu kellakeeramise mõjudest. See on ei-tea-mitmes uuring, mis jõuab tulemusele, et vee keemistemperatuur on ikka sada kraadi ehk kellakeeramine on poole miljardi tolaga kellavärk, millel puudub otsene mõju… millelegi.
Sel nädalavahetusel, ööl vastu pühapäeva, 25. oktoobril kell neli hommikul, teeb pool miljardit eurooplast jälle midagi, mille otstarbest keegi õieti aru ei saa. Aga seadus ütleb, kõik keeravad taha, ja ju siis peab.
Poole miljardi tola kuulekusega
Tunni võrra kellaosutite tagasi keeramine toob ropsuga tund aega varasema kottpimeduse. Võimaluse, et osa meist töö ajal päevavalgust mujalt kui aknast ei näegi. Ärkad hommikul kottpimedas, jõuad koju igal juhul kottpimedas.
Pühapäev peale kellakeeramist on enam-vähem okei. Kevadel varastatud tund antakse tagasi ja kes oskab, saab tunni kauem magada. Või tunni kauem toimetada. Siiski, kell viis õhtul kukub kott pähe ja mingit aiatööd või mõnusat loojangukumas kallimaga käest-kinni-jalutamist enam teha ei jõua.
Esmaspäeva hommik lajatab valusalt. Liiklus on uimane, inimesed segaduses. Paljudel läheb kellakeeramise järel unerütm mitmeks ajaks sassi. Inimese bioloogiline kell on õrn kaadervärk, selle loksutamine kaks korda aastas lööb süsteemi uppi.
Me krutime kella olukorras, kus absoluutselt kõik asjaosalised teavad, et see tegevus on idiootne, kahjulik ja täiesti kasutu. Aga me keerame ikka. Sest Euroopa Liidu otsustusmasin on pidanud vajalikuks veel kord – ja keegi ei tea, mitmes kord see on – uurida, kas kellakeeramise lõpetamine äkki ikka kuidagi ei mõjuta midagi.
Keisri käsul, proletariaadi tahtel: kellad ette, kellad taha!
Eestis vahetati 20. sajandil kellaaega tihemini kui keskmine mees sokke. See käis täpselt selle järgi, milline võõrvõim parasjagu püssiga Toompeal seisis.
1917. aastal tehti ette- ja taha keeramisega algust tsaaririigi ukaasiga, 1918 tuli Saksa okupatsioonivõim ning pani peale Berliini aja, 1940. aastal lükati meid Moskva dekreediaega. 1941. aasta suvel ja sügisel liikus Kesk-Euroopa aeg rindejoonena Kilingi-Nõmmest Osmussaareni, et 1944. aastal jälle Moskva taktikepi alla naasta.
Kaheksakümnendatel elati Eestis suviti dekreediaja ja suveaja topeltvõimenduses kaks tundi vööndiajast ees, ja kui mõni õnnelik Georg Otsaga Soome pääses, siis oli tükk aega kohanemist.
Huvitav fakt aastast 1989: 26. märtsil 1989 ei mindud kohe vööndiajale UTC+2, vaid jäeti kevadine kellakeeramine (UTC+4 peale) vahele ja püsiti suve läbi UTC+3 peal, kuni 24. septembril 1989 keerati kell vööndiajale UTC+2
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigison olnud kaks kella keeramisest vaba aastat. 22.09.1998 määrus nr 206 kehtestas uue suveaja rakendamise korra (nihutades kellakeeramise kella 03.00 ja 04.00 peale). 1999. aasta suvel kehtis Eestis veel suveaeg ehk Moskva dekreediaeg. Suveaja rakendamise peatas valitsus alles 12. oktoobri 1999 määrusega nr 301, mistõttu kellakeeramisevabad aastad olid 2000 ja 2001.
Võõrvõimu ajal oli asi vähemalt aus: aja siia-sinna veeretamine oli okupatsiooni ja totalitaarse võimu tööriist, millega näidati, kes on peremees. Kellakeeramist põhjendati energiasäästuga ja töötajatele suveajal pikemalt valge puhkeaja andmisega: vara üles, hilja voodi, nii see kommunism tuppa toodi. Sügisel tuli kella liigutada, et hommikusse saada natukenegi valgust juurde.
Täna ei seisa keegi püssiga ukse taga. Täna oleme üle-euroopaliselt tolad vabatahtlikult, ühtse siseturu ning Brüsseli direktiivi 2000/84/EÜ alusel. Kui üks jätab ette või taha keeramata, kannatavad transpordisüsteem ja logistika. Järgmise sammuna tuleks ühtlustada riiklike pühade ajad, et kellegi vaba päev ei segaks teistel töö tegemist.
Halvatuse anatoomia ja aina uued uuringud
Tuletame meelde selle halvatuse anatoomia. Kaheksa aastat tagasi, 2018. aastal korraldas Euroopa Komisjon Euroopa ajaloo suurima avaliku küsitluse, kus 4,6 miljonist vastanust 84 protsenti ütles selges keeles: jätke see kell rahule.
Euroopa Parlament hääletas 2019. aasta märtsis kellakeeramise lõpetamise poolt hiljemalt 2021. aastast. Ja siis saabus vaikus. Ja aina uued uuringud.
Liikmesriikide ministrid Euroopa Liidu Nõukogus veeretasid tohletanud tuhlit ühest potist teise, sest osa riike tahtsid jääda püsivale suveajale, teised talveajale ja kolmandad nõudsid “täiendavat mõjuanalüüsi”.
Kui Poola tegi 2025. aastal EL-i eesistujana lihtsa ja praktilise ettepaneku kehtestada Euroopas kaheaastane püsiva suveaja katseperiood, hakkasid liikmesriikide delegatsioonid transpordi töörühmas jälle nihelema.
Ei saa! Pole piisavalt uuritud! Mis siis saab, kui tekivad “uued ajapiirid”? Nagu ei eksisteeriks Euroopa Liidus juba praegu kolme erinevat ajavööndit ning nagu ei sõidaks eestlased ja soomlased iga päev üle Rootsi või Poola piiri ilma, et rongid seetõttu rööbastelt maha jookseksid.
Ja mida tegi Euroopa Komisjoni transpordivolinik Apostolos Tzitzikostas? Loomulikult kuulutas ta välja uue suure uuringu. EL Nõukogu tänavu juunis avaldatud dokumendist 10045/26 vaatab vastu bürokraatlik s.tt.
Veebruaris 2026 lükati ametlikult töösse uuring, mille teostavad 4 suurt konsultatsiooni- ja teadusfirmat – Ecorys, Capgemini, Stratec ja CE Delft.
Töö peab valmima selle aasta lõpuks. Konsortsium modelleerib kümmet erinevat stsenaariumi, et teha kindlaks, mis juhtub siseturu, transpordi, rahvatervise ja energiasäästuga, kui me kella enam ei kruti. Olgu tulemused millised tahes, konsortsium saab oma raha. Miljonid tolade taskust. Ma ei vabanda oma prantsuse keele pärast kohe üldse.
Asi on energiasäästus! Tõesti või!?
Aastal 2026 uuritakse taas kord tõsimeeli sedagi, kuidas mõjutab kellakeeramine energiasäästu. Kui saaksin, saadaksin Brüsseli konsultantidele postiga 1988. aasta märtsikuu ajalehe Edasi.
Eesti teadlased Peep Kalv, Väino Milt, Leo Talve ja Vello Sarv tegid 38 aastat (!!) tagasi põhjaliku uuringu ning tõestasid mustvalgel, et kellakeeramisest saadav elektrienergia kokkuhoid jääb lubatud mõõtmisvigade piiresse.
Juba toona, hõõglampide ajastul, moodustas valgustus elektritarbimisest vaid 1,5%. Tänavavalgustus süttib hämaruse, mitte seieri järgi, ning tänapäevaste LED-valgusallikate ajastul on Benjamin Franklini 1784. aasta küünlasäästu-idee uurimine maksumaksja raha eest puhas intellektuaalne mõnitamine.
Samal ajal kui Taani ja Rootsi registriuuringud näitavad pärast kellakeeramist infarktide ja depressiooni tõttu haiglasse pöördumiste kasvu ning Soome teadlased on kokku arvutanud, et püsiv suveaeg hoiaks ainuüksi põhjanaabrite teedel ära 1500 liiklusavariid aastas, tegeleb Euroopa Komisjon “indikaatorite raamistiku” loomisega.
Oot… päriselt!?
Kõige kõnekam on see, keda suues uuringus küsitletakse. Tavakodanikke enam tülitama ei hakatud – rahvas andis 2018. aastal juba vale, bürokraatide jaoks liiga tülikalt selge vastuse.
Seekord jagati küsitlus kahte etappi: kevadel saadeti küsimustikud liikmesriikide ametiasutustele ning peeti märtsis töötuba; suvel kaasati ametnike kõrvale sektorite katusorganisatsioonid ja lobigrupid ning peeti juuni lõpus veel üks töötuba.
Ametnikud küsivad ametnikelt ja konsultandid kirjutavad aasta lõpuks paksu raporti, et täita “lünki senises tõendusbaasis”. Ja raha tuleb.
Pool miljardit eurooplast, kellad pihus, ootamas, millal terve mõistus üles leitakse.
Seda, kui palju Euroopa Komisjon ise oma uuringu tulemustesse ja poliitikute otsustusvõimesse usub, näitab üksainus pisidetail. Tänavu 18. märtsil – uuringu esimene küsitlusetapp alles käis – avaldas Euroopa Komisjon Euroopa Liidu Teatajas ametliku teatise C/2026/1660. Sellega pandi külmavereliselt paika suve- ja talveajale ülemineku kuupäevad aastateks 2027 kuni 2031.
Nii et ärge lootkegi. Aasta lõpus valmib nelja konsultatsioonihiiu raport, töö on värviline, miljonid liiguvad ning internet kirjutatakse täis tarka juttu.
Valdkonna ministrid nõkutavad murelikult pead, tõdevad, et “teema vajab edasist ühtlustamist” – ja järgmisel aastal, märtsi viimasel pühapäeval väntsutame meie, tolad, oma kellasid ja tervist jälle edasi.
Sina, tola, räägid siis kui kana pissib. Kui üldse
Aga mida viriseda? Suvel on ju hommikud valged ja õhtud pikemad! Ja talvel ärkad ka mõne aja veidi valgema kuma taustal. Kella keeramine on nii 20. sajand, tänapäeval teeb automaatika selle töö ära.
Sina lihtsalt ela ja ära vingu. Kohe on Halloween, Mardipäev, Kadripäev, advendiaeg, Jõulud ja aastavahetus… kuule, tola, su elu on lill. Ikka seaduskuulekalt jõulude ja surma poole.
Kaks kellakeeramisest vaba aastat: 2000 ja 2001. Mis te siis tegite? Kas olite õnnelikumad? Vaimselt paremas vormis? Õigus jah, väga ei mäleta. Nii et. Poole miljardi tolaga kellavärk tiksub omasoodu.
See lõputu kellakeeramine: millal, milleks ja kui kaua veel!?
Allikad: